New York

Päev 1

Kohe alustuseks ütlen ära, et 1. ja 5. päev kulusid peamiselt sõitmisele. Läksime bussiga, kuna see on kõige soodsam viis New Yorki minekuks. Sõit kestis umbes 9-10 tundi ühes suunas, aga see polnudki väga hull tegelikult.

Ärkasime hommikul kell 6 ja läksime umbes poole 8ks kesklinna bussile. Buss oli selline tavaline kahekordne buss, wifi oli ka olemas. Ei midagi vapustavat. Kuna meil on ka nüüd suvi (loe: kohutavalt kuum), siis on bussis konditsioneer nii peale keeratud, et tegelikult hakkas külm. Sõitsime umbes kaks tundi, kuni jõudsime USA piirini. Bussiaknast välja vaadates ei olnud nii põnev, kui lootsime. Kuna olene kogu aja suures linnas olnud, siis ootasime “linnast väljas” midagi huvitavamat.

USA piiril, Buffalo linnas, pidid kõik oma asjad kokku koguma ja bussist välja minema. Enne veel soovis bussijuht: “Edu piiripunktis!” Kõlas, nagu võiks meid mingi jama oodata. Järgnes turvakontroll. Piiriametnikud olidki koledad, kurjad ja paranoilised, nagu kuulujutud rääkisid. Lisaks kõigele muule veetsid nad mõttetult aega. Selle asemel, et kohe küsida, kas keegi on Euroopast ja anda vastavad ankeedid täitmiseks kätte, pidi igaüks oma korda ootama. Puu- ja juurviljad korjati inimestelt ära, neid ei tohi Ameerikasse viia. Meie õnneks teadsime seda ja ei võtnud värsket kraami  kaasa. Esimene tolliametnik küsis, kust me tuleme, kuhu läheme ja kui kauaks. Siis andis meile ankeedid täita. Kuni me neid täitsime, kadus ta üldse ära, nii et me ootasime tükk aega, enne kui keegi meiega jälle tegeles. Kui  meie ametnik tagasi tuli, siis hakkas ta hoopis ühe Korea noormehega tegelema, nimelt ei tahtnud ta teda USAsse sisse lasta, sest noormehe Kanada viisa oli läbi ja kui ta oleks uuesti Kanadasse siseneda tahtnud, siis teda poleks ehk vastu võetud ja ta oleks USAsse jäänud ja seda ametnikuhärra ei soovinud. Nii ta vähemalt põhjendas. Kas see noormees sai üle piiri, seda me ei näinud.

Igatahes, kuna meie ametnik oli hõivatud, siis me pöördusime oma täidetud paberitega järgmise poole. See küsis ka miljon küsimust, võttis meie sõrmejäljed ja pildi ja lubas meid lõpuks USAsse 30. augustini. Kokku võttis kogu jama peaaegu poolteist tundi ning kui me bussi tagasi tulime, olid head kohad läinud. Pidime istuma taha, kus akna peal oli kleeps ja õue ka ei näinud. Õnneks oli järgmine peatus Buffalo bussijaam ja paar inimest läksid maha, saime jälle ettepoole istuma.

Peale Buffalot algasid põllud ja soised metsad, veidi hiljem läks maastik mägisemaks, umbes selliseks, nagu on Norra põhjaosast alla Lillehammeri poole sõita. Umbes poole tee peal oli bussijust nii lahke ja tegi pooletunnise peatuse ning lasi meid jääkülmast bussist tulikuuma päikese kätte. Sõit oli ilus ja tore, kuni buss katki läks. Pidurid jäid peale ja tagumised kummid hakkasid kärssama, New Yorki oli sõita kaks tundi. Noh, vähemalt sai jälle külmast bussist õue sooja kätte…Bussijuht keeldus edasi sõitmast. Täiesti arusaadav, sest aasta alguses põles sama asja pärast Maaritsas ju üks SEBE buss maatasa. Ootasime asendusbussi kolm tundi ning jõudsime sihtkohta 11.15, kuigi pidime jõudma 6-7 ajal õhtul. Olin natuke närvis ka, sest esimest korda öösel mööda New Yorki ringi käia ja oma hostelit otsida polnud just plaanis. Linnas oli kohutavalt palav, olgugi, et kell lähenes südaööle. Ühistranspordiga läks kõik ilusti ja leidsime oma hosteli südaööks üles. Kuna meie esimene hostel meid alt vedas ja 2 nädalat enne tulekt broneeringu tühistas, siis praegune hostel on Brooklynis, kuna selle hinna eest polnud võimalik enam Manhattanile midagi saada. Seiskord oli enam-vähem rahuldav, et midagi erilist, aga kuna me oleme säästueelarvega, siis me ei virise ka. Toas on 2 voodit, telekas ja kummut, vannituba on koridori peal, meestele ja naistele eraldi. Läksime kohe ära magama, sest hommikul oli plaanis vara tõusta. Muidu oli hostel kohe metroopeatuse lähedal, hosteli vastas oli politseijaoskond ja selle kõrval ööklubi.

Päev 2

Ärkasime peale sügavat und kell 7 hommikul, et kell 8 liikuma hakata. Paraku sattusime liiklusesse tipptunnil, mis tähendas seda, et metroo oli puupüsti täis. Väga kindlat päevaplaani meil polnud, mõtlesime, et vaatame, kuidas jõuab. Esimesena võtsime ette Manhattani lõunatipu ja saared. Meil oli netist ostetud New Yorgi pass,  mis sisaldab kõiki peamisi vaatamisväärsusi. Vahetasime oma prinditud piletid väikese piletitebrožüüri vastu ja läksime praamijärjekorda. Pileti eest sai praamiga Liberty Islandile, sealt Ellis Islandile ja lõpuks tagasi Manhattanile. Enne praami tuli läbida turvakontroll. Paranoia, my friend!

Vabadussammas oli natuke nagu pettumus. Täpselt nagu Eiffeli torn Pariisis –  äge, aga ootused olid teised. Üles meid ei lastud, sest meie linnapass ei võimaldanud seda. Hiljem kuulsime, et Vabadussambasse lastakse kindel arv inimesi päevas ja need piletid on tavaliselt kella 8ks hommikul välja müüdud, niiet meil polnud lootuski sinna saada. Mis seal ikka, võtsime praami järgmisele saarele. Väike pettumus kadus kohe, sest tegelikult on Ellis Island palju põnevam, kui sambaga saar. Ellis Island oli see koht, kuhu New Yorki saabuvad immigrandid kõige esimesena jõudsid. Terve maja on muuseumiks tehtud ja vaatamist-lugemist-uurimist on rohkem kui küll. Natuke häiris see, et kõik kohad olid koolijuntsusid täis, keda oli klasside viisi ajalugu õppima toodud. Lõpptulemus oli see, et lapsed lõugasid ja õpetajad lõugasid veel rohkem, et lapsi vaiksemalt rääkima sundida. Põnev elamus sellegipoolest!

Kui tagasi Manhattanile jõudsime, oli motivatsioon natuke maas, sest linn oli suur, inimesi liiga palju ja kõik trügisid. Tegime väikse lõuna (riisiroog ühest paljudest tänava ääres olevatest putkadest) ja otsustasime Hiina- ja Itaalialinna vaatama minna. Muuhulgas möödusime ka sellest kohast, kus kunagi kaksiktornid olid. Suure augu asemel oli poolik pilvelõhkuja ja hulk kraanasid. Siltidelt võisime lugeda, et valmimas on mälestuspark ja –muuseum terrorirünnakus hukkunutele.

Tasapisi Hiinalinna poole liikudes hakkas New York järjest rohkem meile oma palet näitama. Kogu kompott on ikka vaatamist väärt, täpselt nagu filmis! Tänavad on suhteliselt kehvas seisus ja räpased, igal pool on pilvelõhkujad, majadel on tuletõrjeredelid, enamus inimesi riietub nagu kontoritöötajad, neile lisaks on muidugi veel esindatud kõik riietumisstiilid ja eluviisid, mis maailmas vähegi olemas on. Ma ütleks, et New York lummab oma koleduses.

Hiinalinn oli paras elamus, nagu Torontoski. Väike Itaalia (nii kutsutakse kohalikku Itaalia linnaosa) oli küll äratuntav, aga mitte nii silmatorkav kui Hiinalinn. Paraku on ilmselt Hiinalinna ulatuslik laienemine osa Väiksest Itaaliast enda alla võtnud. Edasi suundusime Rokcefellari keskusesse, eesmärgiga suure pilvelõhkuja katusele vaadet nautima minna. Atraktsiooni nimetus on Rock on the top ja pilet oli linnapassis ka täitsa olemas. Ootasime ligi tund aega ülessaamist ja otseloomulikult läbisime taaskord turvakontrolli, aga see oli seda väärt. Vaade on sigalahe! Pärast Rockefelleri keskust käisime St Patricku katedraalis ja liikusime lõuna poole tagasi. Jalutasime läbi Times Square’i ja võtsime metro, et hostelisse minna. Õhtu oli kätte saabunud ja me olime juba pea 13 tundi ringi kolanud, väsimus andis kõvasti tunda. Lisaks andsid veel tunda minu esimest korda sel aastal (väga intensiivset) päikest näinud õlad. Kasutasin küll SPF 30ga päiksekreemi, aga ikka sain pisikese põletuse.

“Kodus” käisin duši all, mis oli ka omaette elamus (muidu ma sellest ei kirjutaks ju). Duširuum asub koridori peal, meie (teise) korruse naiste pesuruumis aga dušš ei töötanud, juures oli kiri, et küsige valvelauast kolmanda korruse duširuumi võtit. Kui koju jõudsime, küsisin juba siis, kas meie korruse duširuum on korras. Pidavat olema. Kui aga vaatama läksin, siis ei olnud see korras ühti, ikka need samad kollased lindid ümber. Mõtlesin, et äkki minu võti teeb kolmanda korruse oma ka lahti, kõmpisin üles ja proovisin. Ei teinud. Läksin siis alla tagasi ja küsisin uue võtme ning ronisin uuesti kolmandale korrusele. Muidu ma ei hädaldaks, aga päev otsa jala peal olnuna ei olnud see just eriti tore. Meeldiv üllatus oli aga see, et kolmanda korruse pesuruum oli palju puhtam ja uuem, kui meie korruse oma. Ikka päris märkimisväärselt ilusam! Meie korruse duširuum on selline, et ma päeval mõtlesin mitu korda, kas ma ikka tahan sinna pesema minna. Lõpp hea, kõik hea!

Päev 3

Täna, reedel, läksime veel varem välja (ehk siis kella 7 paiku hommikul), et tipptundi vältida. Ma ei oska öelda, kas see õnnestus või ei, sest metroo oli ikka täis, aga vähemalt ei lasknud me mitut rongi mööda, et peale mahtuda. Esimene vaatamisväärsus oli Empire State Building, järjekordne pilvelõhkuja. Sisuliselt oli kõik sama (sealhulgas ka turvakontroll!), mis Top of the Rock’is, aga meie New Yorgi passiga oli kaasas kupong tasuta audiotuuri jaoks. Saimegi mõlemad puldi moodi asja, millelt sai erinevasse ilmakaarde vaadates kuulata, mis seal siis täpselt on. Täitsa asjalik vidin ja tore kuulamine, v.a. siis, kui vaade oli lõunasse ja juttu tuli kaksiktornidest. Siis oli mõnda aega seda tüüpilist nämmutamist terrorismi ümber, mida minu arust on juba kõriauguni leierdatud. Mitte et ma õigustaks terrorismi.

Empire State Buildingu meeskond oli hirmus kaval raha teenima. Kuna turvakontrolli jaoks pidime nii või naa hanereas liftide poole liikuma, siis oli ühe koha peal pildistamine. Valikuvõimalust eriti ei olnud, kõigist tehti pilti ja kõik said kupongi oma pildi numbriga. Kui tagasi alla tulime, siis anti meile meie pilt kätte ja suunati kassa poole. Pilt ise oli selline, et olime Alariga panoraamvaate taustal. Kuskil aga ei olnud kirjas, kui palju see maksab. Mõtlesime, et kui paar-kolm dollarit, siis võib ju osta ka. Kassas selgus, et see maksis pea 17 dollarit. Tänasime viisakalt ja jätsime pildi neile.

Edasi pühendusime muuseumidele. Esimene neist oli American Museum of National History, mille võib sisuliselt liigitada loodusteaduste muuseumiks, sest neljal korrusel on väljapanekud universumist, erinevate maailmaosade loomadest ja lindudest, mereelukatest, dinosaurustest ja millest kõigest veel. Selleks muuseumiks tasub aega võtta, sest lihtsalt läbi joosta ei ole mõtet ning kuna hoone on väga suur, siis tasub paus teha ja pärast edasi vaadata. Me olime seal ümmarguselt 3 tundi, selle aja jooksul jõudsime enamuse asju läbi vaadata, aga lõpuks olime päris väsinud ka. Meie arust oli see tänase päeva kõige lahedam külastus. Kui millegi kallal viriseda, siis ehk selle, et taaskord oli muuseum koolilapsi õppe-eesmärgil ääreni täis veetud. Oh seda kisa ja trügimist!

Pärast looduslooga tutvumist jalutasime läbi Central Parki 5. avenüüle, et Metropolitan Museum of Art’i (kunstimuuseumisse) minna. Enne seda tahtsime aga lõunat süüa. Mida aga ei olnud, oli mõni kiirtoidu koht või isegi toidupood (viimane on üldse Manhattanil tikutulega otsitav koht). Käisime mööda 5. Avenüüd ja Madison avenüüd, aga ümberringi olid ainult kortermajad ja väikesed butiigid, hulka mõni (meie jaoks) kallis restoran. Pole just tore väsinuna ja tühja kõhuga süüa otsida. Lõpuks läksime mitu tänavavahet ida poole ja sealt leidsime Subway. Subway oligi meie lemmik, sest sealt saab 6 tolli pikkuse võileiva väga hea hinnaga ja ise saab valida, mida vahele soovid.

Kõht täis, läksime kunstisaali. Huvitav oli, aga paraku on meie teadmised kunstist ja kunstiajaloost pigem kasinad ning meile oleks Kersti või Liina seltsiks ära kulunud. Hiljem tulime alles selle peale, et oleks võinud seal ka audiogiidi võtta. Tagangjärgi tarkus. Sellegipoolest oli midagi tuttavat ka – Cezanne näiteks.

Kui olime piisavalt kunsti endasse ammutanud, oli kell juba nii palju, et suundusime tagasi Brooklyni poole. Sõitsime alla lõunasse Brooklyni sillani ja jalutasime üle selle. Siis kulus veel veidi aega, enne kui metroojaama üles leidsime ja lõpuks läksime ära oma hostelisse. Järjekordsed 12 tundi New Yorgis veedetud!

Muidu alguseks keeruline tunduv metroosüsteem on tegelikult väga lihtne, tuleb lihtsalt natuke süveneda. Ühistrantsport on New Yorgis ilmselt kiireim ja odavaim viis liiklemiseks. Liiklust jälgides tundus, et pooled autodest on kollased taksod ja need sõitsid kohati nagu hullumeelsed. Ega jalakäijadki kõige eeskujulikumalt liikunud – pidevalt mindi punase tulega üle ning kuna inimesi on tänavatel massiliselt, siis algas alati tuututamine autode poolt, sest kuigi neil oli roheline tuli, ei saanud nad ülbete jalakäijate tõttu liikuma.

Päev 4

Kuna meil  oli ainult ühes muuseumis veel käia, siis me magasime hommikul kauem, kui eelmistel päevadel. Ennelõunal läksime MoMA’sse, moodsa kunsti muuseumisse. Seekord olime targemad ja võtsime audiogiidi ka ning veetsime kolm tundi huvitava kunsti seltsis.

Pärast muuseumikülastust kolasime lihtsalt linnas ringi ja käisime poodides. Tore oli see, et kui riideid ostsime, siis ei läinud neile käibemaksu juurde, nagu Torontos. St siis, et käibemaks oli ilmselt hinna sees juba. Igatahes nii on normaalsem, kui see, et kassas midagi juurde tuleb. Käisime veel Central Parkis ja Times Square’il. Times Square’il oli arvatavasti miljon inimest, sest liikumine oli tugevalt raskendatud ja igast küljest vilkusid ja helendasid suured reklaamiplakatid ning igal nurgal üritas keegi sulle midagi müüa. Segasummasuvila! Kell näitas juba õhtutunde ja sõitsime ära hostelisse, et asju pakkida ja ma magama minna. Pühapäeval oli varane äratus, et bussile minna ning tagasi “väiksesse” ja rahulikku Torontosse sõita.

Päev 5

Ärkasime hommikul kell 5 läbi natuke, registreerisime ennast hostelist välja ja hakkasime bussi peale minema. Kui viimasest metroopeatusest välja hakksime minema, siis saime väikse ehmatuse osaliseks: nurga tagant välja keerates vaatasid meile silmini relvastatud SWAT-i tüübid vastu. Ma ei tea, keda või mida nad seal metroopeatuses ootasid, aga korraks ehmatas ära küll.

Bussisõit läks kenasti, midagi katki ei läinud ja kaua ootama ei pidanud. Ka piiri peal läks kiiremini ja mõistlikumalt, kui USA-sse sisenedes. Pidime oma pagasi küll bussist välja võtma ja koer nuusutas selle üle, aga röntgenmasinast neid läbi ei lastud. Piiriametnikud küsisid ainult, kas me tõime alkoholi, tubakat või relvi ja mis väärtuses me suveniire ostsime (mingist summast alates tuleb ostetud asjad deklareerida). Veel kaks tundi bussisõitu ja olimegi tagasi “maal”. Päris mõnus on tagasi Torontos olla, nii palju rohelist ja kõik on puhas! See muidugi ei tähenda seda, et New Yorki minema ei peaks. Kel võimalust, minge kindlasti! Elamus on garanteeritud!