Tähtsamate uudiste edetabel

1. Kahjuks peab alustama traagiliste uudistega: Alar ei võitnud lotoga miljonit dollarit. Ta ei võitnud isegi mitte ühte penni.
2. Otsustasime veel rohkem kohalike moodi olla ja ostsime maapähklivõid. Koju jõudes selgus, et see pole üldse nii hea, kui me arvasime.
3. Aga juba järgmisel päeval saime õpetust: kui maapähklivõisaiale moosi ka lisada, siis maitseb palju paremini. Proovisime kohe peale tööd kodus järele: maitseski palju paremini!
4. Kui me siis parasjagu maapähklivõisaia moosiga sõime, koputas meie uksele Rob Oliphant, kes andis meile teda tutvustava lehe ning kutsus 2. mail valima. Alar ütles talle viisakalt, et me pole kohalikud, et me oleme Euroopast, Eestist. Rob küsis kohe vastu, kas meil kodakondsus on. “Ei ole? Helistage mulle kohe, kui seda tahate! Ma tegelen sellega ka!” Ahah, nii lihtne siis ongi Kanada kodakondsust saada! No miks mitte, kaks kodakondsust on ju poole rohkem kui üks!
5. Meie maja valvelauas töötav mees näeb välja nagu hitlerivuntsidega Andrus Ansip. Päriselt ka!
6. Me avastasime enda jaoks 1 dollari poe. Sealt saab KÕIKE praktiliselt 1 dollari eest (noh, kuna hinnad on tõusnud, siis mõni asi maksab 2 dollarit ka). Me ostsime kaks paari plätusid, kaks kruusi, kaks kaussi, pipart, soola, habemeajamisvahtu, vannitoa jaoks puhastusvahendit ja meil läks kokku 13 dollarit!
7. Ilmad hakkavad jälle soojaks minema, juhhhuuuu!
8. Me saime täna interneti korterisse. Rohkem me oma raha Starbucks’i kakaosse ei investeeri.
9. Tööd on hetkel palju.
10. Ma ei tee enne ühtegi postitust, kui vähemalt kümme (10) inimest (sugulased-sõbrad-tuttavad, Eedeni rahvas) meile kirjutab, kuidas neil vahepeal läinud on. Kui blogi loetavust vaadata, siis seda pole üldse palju. Teil on meie meiliaadressid teada (:

Põnevusega teie kirju ootama jäädes

Perekond Metsapoole

Hiinalinn ja all-linn

Reedel tähistasime väga tööka nädala lõppu pubiskäimisega. Pubid on siin samasugused nagu Eestis, ainuke vahe on võib-olla see, et Eestis näidatakse pubide telekates jalgpalli või korvpalli, siin näidatakse jäähokit. Käisime ühes Kreeka linnaosa pubis, Marise ja tema tulevase abikaasa Iisakuga. Maitsesime kohalikku õlut, mis on muuseas väga mõnus, ja sõime sinna juurde fish and chips’e.

Laupäeval magasime kaua, enne päriselt ülestulemist lebotasime veel voodis ka. See oli niiiii hea pärast iga päev kella 6 ringis hommikul ärkamist! Pealelõunal viis Jackie meid kesklinna. Muuhulgas tutvusime ka kohaliku metrooga. Õnneks on siin nii, et kui buss sõidab metroopeatusse, siis metroos enam piletit ostma ei pea, saab kohe metro peale edasi minna. Kui me õhtul tagasi koju tulime, siis kõigepealt sõitsime trammilaadse asjaga (kohalikud ütlevad selle kohta streetcar) metroojaama, sealt hüppasime metroo peale ning ühes metroopeatuses läksime üles, et bussiga koju sõita. Ja seda kõike ühe piletiga. Meile sobib!

Kesklinnas vaatasime peamisi kaubamaju ja Hiinalinna. Dundase väljak (Dundas Square, New Yorgis asuva Time’s Square’i väike vend) on nö kesklinna süda, see on hästi värvikirev plats, kus alati toimub midagi, kus esinevad tänavamuusikud ja muud moosekandid. Eile oli seal mingi protsest, ma kindlalt ei julge pakkuda, aga ma arvan, et midagi Liibüaga seotut. Samuti jagas üks seltskond islamiusku tutvustavat kirjandust. Juba mõned päevad tagasi, kui alles plaanisime kesklinna minekut, rääkis Jackie meile ühest tüübist, kes Dundase väljakul Jeesuse sõna kuulutab. Aga ta teeb seda nii, et sa ei pane teda tähelegi ja ühel hetkel ta lihtsalt röögatab: “Praise the Lord!” vms. Ühesõnaga, seda tüüpi nägime ka eile. Ehmatab ära küll, kui sa selles suures saginas oled keskendunud millegi või kellegi leidmisele ja siis keegi karjatab lihtsalt.

Siis me käisime muuhulgas veel Eaton Centeris, suuuuuuuuuures kaubamajas. Seal on kõikvõimalikke poode ja alati palju rahvast. Kõige alumisel korrusel oli selline kiirtoidukohtade nurk, me sõime seal mingit kreeka toitu, mis koosnes riisist, kanast, kartulist, salatist ja mingist kastmest. Väga maitsev oli! Eatonis oli ka Apple’i pood ja sinna oli tulnud mingisugune i-pad või i-phone just müüki, järjekord oli vähemalt 100 meetrit!

Teel Hiinalinna poole möödusime ka uuest ja vanast City Hallist (linnavalitsuse hooned). Uus City Hall on selline kaarekujuline, väga modernne ehitis, mille arhitektiks on muuseas soomlane Viljo Revell. See hoone näeb praegugi veel ultramodernne välja, ma kujutan ette, missuguse sensatsiooni see veel 1960ndatel, kui see ehitati, tekitada võis! Toronto kesklinnast saab alguse maailma pikim tänav, Yonge Street, mis läheb üle maanteeks, mis suundub põhja välja ja mis on alla 2000 km pikk.

Hiinalinn on tõesti hiina linn. Kõik tänavasildid on hieroglüüfides, tänavatel müüakse igasugu imelikku ja tundmatut kraami, “kaubamajad” on täis kila-kola ja meie mõistes “poola kaupa”. Riided on väga väikestes suurustes, mulle meeldis üks punane jakk, mille silt näitas, et see on suurus L. No kui see oli L, siis mina olen Minni-Hiir! Tegelikult on need riided mõeldud pigem aasia inimestele, kes on teadupärast hästi pisikesed. Enne kojutulemist käisime ühes hiina toidupoes, sest Jackie tahtis sealt nuudleid osta. Seal poes haises ikka päris korralikult! Ja jällegi olid pooled kaubad meie jaoks täiesti tundmatud. Eriti põnev oli vaadata seeni, oli see vast kirju lett!

Ma üritan ühe pildukausta eilsete piltidega lisada, siis saate oma silmaga näha seda kesklinna sigri-migri elu. Eelmise postituse juurde lisasin pildi sellest majast, kus me elame. Keskinnas on veel palju-palju asju, mida vaadata, aga meil sai eile jaks otsa. Aga küll me jõuame, me oleme siin alles peaaegu kaks nädalat olnud.

“Toredat” kellakeeramisjärgset esmaspäeva ka kõigile! (:

Igapäevaelu pisiasjad

                  

Praegu me tegeleme rohkem argipäevaellu sisseelamise kui linnaga tutvumisega. Ega ilmadki soosi linnas kolamist, täna (kolmapäeval – ma kirjutan kodus jutu valmis, et see siis millalgi internetti jõudes kiiresti üles panna) tuli lumi uuesti maha, õues on -5 kraadi külma ja liikluses valitseb kaos. Meie korterikaaslane sõitis täna neli tundi töölt bussiga koju! Loodetavasti sulab lumi paari päevaga ära. Kui enne Starbucks’is internetis käisime (järgmisel nädalal peaksime koju ka interneti saama, senikaua käime üle tee Starbucks’i kohvikus tasuta wifit kasutamas), siis vaatasin ilmateadet. See lubas nädalavahetuseks päikselist ilma, temperatuur peaks -1/0 ringis olema. Kui veel internetist rääkida, siis pühapäeval vaatasime, kas kellelgi on avatud wifit, mida me siin korteris kasutada saaksime. Muidugi ei olnud, aga kellegi wifi nimi on “hiiumaa”. See tähendab, et siin kuskil peab veel eestlasi olema. Alar proovis, kas parooliks on “saaremaa” -  ei olnud.

Aga igapäevaelust siis. Päris paljud asjad on teistmoodi. Kõige rohkem ajab mind vihale see, et poodides on riiulitel hinnad ilma (käibe?)maksuta ja kui maksma lähed, siis läheb kassas kogusummale 13% otsa. Nii et alati peab arvestama rohkemaga. See on päris tobe, ma ei mõista, miks ei võiks maksud juba hinna sees olla? Jootraha söögikohtades jms on tavaliselt 10% hinnast, aga sellest hinnast, mis on ilma maksuta. See on ka selline asi, millega eestlane ilmselt väga harjunud ei ole. Jootraha antakse siin peaaegu kogu aeg, ainult väga kehva teeninduse korral mitte. Kui restoranis on söömas rohkem inimesi (kuus ja rohkem inimest), siis on jootraha juba hinna sees ka, aga kohalikud ikka annavad veel veidi.

Toidukraami hinnad on nii ja naa. Mõned asjad on sama hinnaga, aga üldiselt tundub kallim olevat. Kui Eesti palga eest osta. Ma ei oska öelda, mis siin keskmine palk on, ilmselt umbes 18-20 dollarit tunnis (miinimumpalk on 10,25 dollarit tunnis, 1 dollar peaks olema umbes 0,78 eurot). Kui keskmine palk on 20 dollarit tunnis, siis on toidukraam isegi odavam kui Eestis. Riiete ja jalanõude kohta ei oska veel midagi öelda. Mõnes suuremas toidupoes müüakse ka riideid, seal olen küll näinud päris ilusaid asju üpris soodsa hinnaga. Nt pühapäeval nägin ühte ägedat rohelist seelikut, mis maksis 4 dollarit! Kahjuks oli see aga mulle suur. Alar ostsis endale Fila tossud tööl käimiseks, need maksid 30 dollarit.

Toidukraami valik on väga suur ja kuna kõik asjad on võõraste siltidega, siis lihtsalt katsetame, kuidas miski maitseb. Tavaliselt ostame kõige odavamaid asju (oh üllatust, eksole!). Väldime äädikasi asju, samuti magusat kartulit (ma ei tea, kas sellel on eesti keeles mingi spetsiaalne nimetus ka). See on selline hästi kollane, pigem isegi oranž kartul, kui ära koorida, siis näeb välja nagu kõrvits. Mulle ei maitsenud, Alarile ka eriti mitte. Maitses natuke porgandi moodi, kes mind tunnevad, need teavad, et mulle ei maitse porgand ühelgi teisel kujul peale toore. Piima on kõige soodsam osta suure pakiga. Paraku ei ole ma ühegi paki pealt aru saanud, kui kaua piim tarvitada kõlbab. Paki peal on küll igasugused numbrid ja üks nool isegi viitab, et peaks olema parim-enne-kuupäv, aga need numbrid, mis seal on, ei meenuta ühtegi kuupäevalaadset asja. Seni pole piim meil veel hapuks läinud, ilmselt siis on see pika-pika kehtivusajaga…

Õnneks on siin ka käesoleva kuupäevaga asjad alla hinnatud. Odavamas ja natuke kaugemal asuvas poes on sellisel kaubal peal kleeps, mis ütleb, et toode on 50% soodsam. Üle tee asuvas toidupoes oli peal kleeps, mis ütleb, et toode on kas 1 või 2 dollarit soodsam. Soodustust saab veel kupongidega. See on ka üks asi, millega me üldse harjunud pole, aga mis siin on väga populaarne. Meie esimene kokkupuude kupongidega oli pühapäeval, kui sõitsime sinna odavamasse poodi. Seal oli enne poodi sisenemist üks stend, millelt sai kuponge võtta. Vaatasime, mis seal on ja mõtlesime, mida meil vaja osta on. Võtsime 2 kupongi: esimene andis valikule Liptoni teele allahindlust 1 dollari ja teine pesupulbrile Tide 3 dollarit. Pesupulbri kupongi tingimus oli see, et ostetav kogus peab olema suurem kui 52 pesukorda. Pesupulbrid on siin enamasti vedelal kujul, ainult ühes kohas nägin pulbri kujul pesuvahendit. Heh, naljakas – pesupulber ei ole pulbri kujul. Kassas esitasime kupongid müüjale ja saimegi nende asjade pealt vastavad soodustused. Ma täpselt ei tea, kust neid kuponge veel saab, ilmselt tulevad postiga koju. Igatahes, neid tasub otsida ja vaadata. Ma olen poes näinud, kuidas mõnel on suur peotäis kuponge kaasas.

Maitsemeeled tahavad ka veel harjumist, vähemalt minu omad. Ükspäev tegime lihapallisuppi, päris frikadellisupiks ma seda ei nimetaks. Aga kuna lihapallid olid veiselihast ja puljongikuubik oli samuti väga tugevamaitseline, siis see supp ei tulnud üldse selline, nagu Eestis tuleb. See oli söödav, aga kuidagi väga teistsuguse maitsega. Samamoodi teistsuguse maitsega on kotletid, mis me kartulite kõrvale ostsime. Alar ei hädalda, aga ma olen küll natuke pirtsperse (vabandust väljendi eest!).

Mis siis veel igapäevaelust? Töö. Nagu te juba teate, siis meie töö on koristamine. See on selline hästi-hästi põhjalik koristamine. Nt täna koristasime meie ülemuse korterit (õnneks ta elab samas majas, mõned korrused üleval pool, nii et me ei pidanud õue minema selle halva ilmaga). Tema korteris on kaks vannituba, magamistuba, kontor ja suur tuba avatud köögiga. Me koristasime seda kaheksi kuus tundi. Kõik asjad tuleb põhjalikult ära puhastada, kõik liistud, nurgad, kapipealsed, voodialused jne jne. Muuhulgas sain täna oma triikimisoskust (õigemini selle puudumist) meelde tuletada. Praeguseks me oleme kolm päeva koristustööd teinud, hakkame juba harjuma sellise põhjalikkusega. Tööga on nii, et kui tellitakse mingi koristus, siis on tööd. Praeguse seisuga on meil järgmise esmaspäevani tegevust, nädalavahetus on vaba. Vanematel olijatel on ka püsikunded, kelle kodusid nad kas iga nädal või üle nädala koristamas käivad. Enamus töötajaid on mitte-kanadalased, ainult Jackie (meie korterikaaslane) on kanadalane. On kolm eestlast (koos ülemusega neli) ja ülejäänud on kõik kas latiinod või mustanahalised.

Eile ostis Alar mingit kohalikku lotot. Siin ei tohi alla 18-aastased lotot osta. Loosimine oli täna, aga me pole veel piletit kontrollinud. Alar unistab hetkel sellest, et ta võitis miljon dollarit. Mina unistan sellest, et keegi kütte sisse keeraks. Ma kavatsen ka lotot osta, täitsin isegi lotolehe ära, valisin oma numbrid, aga ostan peale esimest palgapäeva (:

Natuke nalja kah: tulime eile poest ja ootasime ülekäiguraja juures rohelist tuld, õigemini valget jalakäija märki. Samal ajal sõitis mööda üks auto, mille tagaistmel olid varateismelised tüdrukud. Auto aken oli lahti ja need tüdrukud laulsid (või pigem karjusid): “Justin Bieber is the best! Justin Bieber is the best!” Jap, me oleme Kanadas! Agnesele ja Liinale pean kahjuks ütlema, et ma pole veel Celine Dioni näinud, aga me sõitsime eile sellest piirkonnast läbi, kus kuulsad ja rikkad elavad, Nii et ma tean kust otsida!

Pilte ka veidi: 

See on meie elutuba.

Korterikaaslased.

Meie tuba.

Alar otsustas poppkultuuri sulanduda ja hipsteriks hakata. 

Meie maja.

Palju päikest teile kõigile!

Töömesilased

Laupäev, pühapäev ja esmaspäev läksid väga kiiresti. Ilmad on ilusad ja üpris soojad, aga kui tuul puhub, siis on väga külm. Ma jäin laupäeval haigeks, see oli ilmselt karistus mulle ilusate ilmadega kekutamise eest! Arvatavasti sain külma, sest kuigi oli soe ja päikseline, siis tuul oli selle eest väga külm ja tugev. Kui enne ilmateadet vaatasin, siis selleks nädalaks lubas miinuskraade ja lörtsi. Loodan, et see on ainult mõneks päevaks.

Laupäeval käisime suurel lillelaadal, mis oli natuke meie Maamessi moodi, aga seal oli rohkem lilli ja kaunistusasju kui traktoreid ja tõupulle (õigemini neid viimaseid ei olnud üldse). Pärast tunniajast lillede vaatamist läksime CN Tower’isse. See on üks Toronto peamisi turismiobjekte, 553 m kõrge kolakas, mis on maailmas II kohal ise püsti seisvatest tornidest. Ainult Dubais on midagi veel kõrgemat. Nagu me teada saime, siis kaks Alari Torontos elavate sugulaste isapoolset sugulast (miks sugulusastmete seletamine alati nii keeruline on?!) osalesid ka selle torni valmimisel. Üks aitas ehitada, teine värvida. Vaateplatvormi korrusel on restoran, kuhu me laupäeval ka läksime. Kuna meil (õigemini Ingridi sõbrannal) oli seal reseveering, siis me pileti eest maksma ei pidanud. Restoranikorrus on umbes 340 m kõrgusel ja lift sõidab sinna üles ühe minuti. Natuke kõhe oli see kiire ülessõit, kõrvad läksid ka lukku. Restoranikorrus teeb 72 minuti jooksul ühe täisringi. Päris lahe oli seal istuda ja linna vaadata, eriti just sellepärast, et vaade muudkui muutus. Muidugi ka sellepärast, et oli päiksepaisteline ja selge ilm, nähtavus oli ideaalne. Kohalikud muidugi ütlesid, et palju ilusam oleks siis, kui roheline juba oleks. Pärast lõunasööki läksime korrus allapoole, kus on osa põrandat klaasist. Mina sinna peale minna ei saanud. Justnimelt ei saanud, sest ma tahtsin, aga jalg lihtsalt ei astunud peale. Ehk siis minu füüsiline keha kartis:D Alar küll käis seal peal ja tegi pilti ka. Ta ütles, et muidu oli OK, aga kui mõned lapsed seal hüppama hakkasid, siis ajas küll judinad peale.

Olime tornis mitu-mitu tundi, ilmselt läheme veel sinna tagasi, sest me ei käinud torni kõige kõrgemas külastatavas kohas. Meil on plaanis kevade poole või suvel osta selline pass, millega saab peamised muuseumid, turistikad ja sealhulgas ka loomaiaia läbi käia. See pass oli peaaegu sama hinnaga, kui CN Toweri pilet üksi, ja vaatamasväärsused tuleb 9 päeva jooksul läbi käia. 

Kui koju jõudsime, siis hakkasime supersuurt kuud ootama. Siin kohalik televisioon muudkui kuulutas, et 19. märtsi õhtul saab näha väga suurt kuud. Me olime täitsa põnevil, mõtlesime, et saame ägedaid pilte teha jne. Aga kui see supersuur kuu lõpuks tõusis, siis …meie Alariga vahtisime teineteisele otsa ja küsisime kohalikelt, kui suur siis neil tavaliselt kuu on, sest meil on ta kogu aeg sellise suurusega. Ma olen Eestis isegi suuremat kuud näinud, see oli oranži värvi ja tuli tookord mäe tagant nagu päike. Vot see oli lahe!

Pühapäeval kolisime uude kohta. Meie korterinaaber Jaquelin on väga armas ja tore 25-aastane neiu. Sama ei saa aga öelda tema kahe superpaksu kassi kohta. No tõesti, minu jaoks sai küll väljend “paks kass” täiesti uue tähenduse. Need kiisud elasid varem meie toas, sest siin on vaipkate ja polnud mööblit sees (me tõstsime suurest toast diivanvoodi siia). Nüüd nad muudkui murravad sisse, nad on nii rasked ja kavalad, et hüppavad lingi peale ja teevad ukse lahti. Muidu on meie korter väga mõnus. Köögis on nõudepesumasin, pliit, suur külmkapp, kapi moodi asjas on pesumasin ja kuivati, elutoal on rõdu ka. Internetti hetkel pole, aga sellega tegeletakse. Muuseas, siin hakkas kevad juba pühapäeval, 20. märtsil. Juhhuuuuu, kevad!

Esmaspäeval oli meie esimene tööpäev. Ärkasime kell 6, sest kell 6.50 pidime all parklas olema, kust meid peale võeti ja objektile viidi. Jaquelin töötab koos meiega, tema õpetaski meid välja. Objektiks oli üks eramaja, millel on keldrikorrus ja I korrus. Me koristasime seda maja 7 ja pool tundi, kuigi esmapilgul tundus, et mis siin üldse koristada on. Aga kõik asjad tuli pisidetailideni ära puhastada. Minu eriline “lemmik” oli nikerdustega täispuidust kapp, kus ma vatitikuga nikerdusi puhastasin. Vannituba koristasin 2 tundi ja 15 minutit, higimull oli ka otsa ees! Samas oli see väga hea füüsiline töö. Pärast tööd olime väga väsinud. Aga mis seal ikka, töö on töö ja palk pole ka kõige hullem. Me hakkame palka saama kord nädalas, reedeti. Ilmselt tšeki kujul, sest siin on see tšekiraamatute süsteem väga juurdunud. Muidu oleks ka ülekandega saanud, aga kuna me tegime Toronto Eesti panka kontod, siis sinna ei saa millegipärast kanda. Siin tundub üldse selles mõttes veel agraarajastu olevat. Kui me pankakontosid avasime, siis teller ütles, et meil ehk veab, et varsti peaksid neile ka tulema uued, kiibiga pangakaardid.  Ahah. Internetipank on siin mõttetu, sealt saab ainult kontojääki vaadata.

Täna, teisipäeval olime ka tööl. Koristasime üheksakesi suurt maja, mida oli just remonditud. Õnneks oli vähe mööblit sees ja läks kiiresti, isegi kiiremini kui tarvis. Samuti kohtasime täna ühte eestlasest töökaaslast Marist. Maris ei teadnud, et me ka koristame ja meie tööandja näitas mulle vaikselt, missugune ta on. Siis ma läksin tema juurde ja ütlesin eesti keeles: “Tere! Mina olen Kärt.” Ta oli päris üllatunud, lõunapausi ajal ütles ta, et on päros tore eesti keeles rääkida. Maris on Kanadas olnud peaaegu aasta, aga kui tema tuli, siis working holiday viisat veel ei saanud. Varsti läheb ta mõneks ajaks Eestisse, sest ta abiellub suvel kanada eestlasega, kellega ta kolm aastat tagasi Eestis kohtus. Maailm on ikka nii väike!

Muidu on kõik oki-toki, sel nädalal on iga päev tööd, st reedeni.

Toredat juba alanud kevadet!

Korras nagu Norras

Hei-hoo!

Meil on jälle häid uudiseid: esmaspäevast algab meie proovinädal ühes koristusfirmas, kui jätame endast hea mulje, saame tööle. Ja homme, pühapäeval kolime oma uude kodusse. See on üks tuba ühest (ma arvan) 10-korruselisest majast, meie korterikaaslasteks saavad olema 25-aastane neiu ja 2 paksu kassi. See kortermaja on lausa hotelli moodi! Esimesel korrusel on jõusaal ja bassein ja SAUN! Katusel saab jalutamas ja vaadet linnale nautimas käia. Me saame seal elada 2 kuud, mai lõpuni, siis tuleb meil midagi uut vaadata. Üür on piirkonna ja maja kohta ülisoodne. Tegelikult on selle korteri nii soodsalt saamise taga pikem lugu, mis on seotud meie võimaliku tulevase tööandjaga, aga las see praegu olla. Ütleme nii, et meil on lihtsalt roppu moodi vedanud :)

Eile saime käpa valgeks ka ühistranspordis, kuigi ausalt öeldes tekkis mul hoopis miljon küsimust. Ostsime kümnese piletikomplekti, sest alles järgmisel kuul on meil mõtekas kuupilet osta. See piletikomplekt koosneb 10-st kilega/plastikuga ühendatud väikse mündi moodi asjast. Kui me siis bussi astusime ja küsisime, mis me nendega tegema peame, siis bussijuht palus need (kummalgi üks) ühte kastikesse panna. Mingit paberpiletit me vastu ei saanud. Ja nii me siis sõitsime oma peatusse ja mõtlesime, et mis siis saab, kui kontroll tuleb. Väga kummaline süsteem. Nii palju kui ma bussis asja jälgida sain, siis inimesed tulevad bussi esiuksest, näitavad oma pileteid (enamusel oli mingi paberist asi käes), mida bussijuht kontrollib ja siis leiavad endale koha. Väljumine toimub tagumistest ustest. Kahjuks ma ei näinud, kas mõni tagumisest uksest ka sisse tuleb.

Täna läheme kesklinna lillenäitusele ja CN torni, samuti näeme Ontario järve, mille keskelt jookseb Kanada-USA piir. Põnev :) Siis saab ilmselt esimesi korralike pilte ka. Kahjuks ma ei oska öelda, kas uues kohas netti on, nii et ei julge lubada, millal me jälle kirjutada saame.

Mõned pildid ka siia:

Üks miljonist oravast. Ausalt öeldes on neid väga raske tabada, sest nad liiguvad kiiresti!

Praegu elame veel sellel tänaval. Nagu näha, oli prügipäev:P

Kuigi ilm on juba väga kevadine, siis ujuma veel ei saa. Vähemalt mitte basseini.

Päikest!
Kärt ja Alar

Crazy võrulased

Tere jälle kevadisest Torontost!

Meil on siin väga kevadine juba, eile oli 12 kraadi sooja ja käisin väljas kevadmantliga. Täna paistab sama ilus ilm tulevat. Kohalikud on samuti kevade saabumise üle väga rõõmsad, sest siin olevat olnud erakordselt pikk ja külm talv. Veel nädal tagasigi olevat veel lumetormid ja tuisk olnud. Koos meiega saabus ilus päikseline kevad:)

Kolmapäeval viisid Alari vanatädi Asta ja tema sõbranna Margot meid Eesti majja. Nii me siis autos istusime, meie Alariga tagaistmel ja kaks 70-aastast vanaprouat esiistmetel. Sõit oli kiire nagu suurlinna liiklusele omane! Siin on vanemad inimesed väga aktiivsed ja elujõulised, jutu käigus selgus, et Margot oli load saanud alles mõned aastad tagasi, kui ta juba kuldsemasse ikka oli jõudnud. Sellist asja ilmselt Eestis ei kohta!
Eesti maja oli väga huvitav, meile näidati erinevaid saale, kus kohalikud eestlased oma koosolemisi peavad, samuti näidati meile Eesti panka, kus me ka oma kontod avasime, siis käisime väikses suveniiri-raamatupoes ja lõpuks kohvikus suppi söömas. Kohvikus oli päris palju rahvast, enamasti vanahärrad ja -prouad. Eks nemad ongi Eesti maja üles ehitanud ja käivad rohkem seal koos, kui noored. Aga noortele on ka mõeldud: esmaspäeviti on eesti kooli gümnaasiumi osa, teisipäeviti alg- ja põhikooli osa ning laupäeviti lasteaed. Muuseas, aprilli lõpus tuleb Eesti majja esinema Ultima Thule ja käivad kõlakad, et suvel tuleb Torontosse lausa Tõnis Mägi! Meie ilmselt läheme ka mõlemat artisti vaatama, ega nad Eestiski teab kui tihti esine.
Ülejäänud päeva üritasime asjalikud olla, aga ei tulnud eriti välja. Linn on endiselt meie jaoks hoomamatu, ostsime ühe kaardi ja uurisime seda veidi. Käisime lähedalolevates poodides, et endale kohalikku telefoni SIM-kaarti saada. Tuli välja, et siin ei ole see nii lihtne nagu Eestis, kus sa lähed suvalisse kioskisse ja ostad endale kõneajakaardi. Kui me lõpuks telefonipoodi läksime, siis tuli välja, et on tarvis meie kohalikku ID-numbrit, mida meil veel polnud. Selle poe teenindus oli üldse väga kummaline. Teenindajateks olid kaks noort neiut, ma pakuksin, et just keskkooli lõpetanud. Meid teenindav neiu lutsis pidevalt pulgakommi ja rääkis nii vaikselt ja segaselt, et vahepeal ei saanud midagi aru. Teine neiu tegeles oma telefonis isiklike asjadega. Vahepeal tuli firma telefonile kõne, küsiti meid teenindavat neiut. Ja siis teise (telefonile vastanud) neiu vahendusel aeti veidi isiklikke asju. Igatahes, me saime teada, et sealt me SIM-kaarti ei saa ja läksime edasi. Kui me ühest teise firma telefoni poest küsisime, siis tuli välja, et nemad ei saa müüa meile SIM.kaarti,s est meil on euroopa telefonid. Vot siis. Teine asi, mida meil tarvis oli, oli adapter. Mingil kummalisel põhjusel me arvasime, et siin on samasugused pistikud nagu meil Eestis. Aga muidugi ei ole:D Kolmapäeval me ei leidnud kuskilt adapterit ka, küsisime ühest elektroonikapoest, sealt juhatati meid Victoria Parki tänavale, kus pidi ühes kaubamajas olema. Kahjuks tol päeval me seda kabanduskeskust ei leidnud, sest see tänav oli väga pikk. Ühistransporti me ka veel kasutada ei  julgenud ega osanudki (ja ega praegugi veel ei oska). Jalutasime veel veidi ringi ja tulime koju ära. Kell 8 õhtul läksime magama, sest meie kehad elasid veel eesti aja järgi.
 Eile, neljapäeva hommikul ärkasime JÄLLE kell 3 öösel üles, sest Eestis on kell sellel ajal 9 hommikul. Magasime veidi veel ja lõpuks tulime üles ära. Meie hommikune meelelahutus on söögi kõrvalt aknast oravaid vaadata. Siin on nii palju oravaid! Enamasti on nad suured ja hallid või mustad, vähem on näha sellised väikseid ja punakaid nagu meil Eestis. Alari vanatädi tütar Ingrid, kellega me pool neljapäeva koos veetsime, naeris meie üle, kui me oravatest juttu tegime. "Mis asi eestlastel nende oravatega on?! Need on ju lihtsalt oravad!" Ma ei oskagi öelda, mis asi nende oravatega on, aga on. :)
Ennelõunal käisime jalutamas (ja oravaid pildistamas:P), leidsime lõpuks ka selle kaubanduskeksuse üles, kust adapterit osta saab. See on tegelikult meie praegusele elamisele väga lähedal, kolmapäeval läksime lihtsalt suure ringiga sinna poole. Eile oli ka St Patrick's Day (Püha Patricku päev), selle puhul kantakse siin palju rohelist, sest see toob õnne. Ingrid oli samuti üleni rohelises, tal olid isegi ristikheinalehekujulised kõrvarõngad, sokid ja jakk. Ingrid õpetab ülikoolis graafilist disani ja kalliograafiat, tal on kunstniku haridus. Väga lõbus ja värvikas inimene! :)  Minu rohelisus piirdus väga helerohelise kevadise mantliga ja Alaril oli tumeroheline t-särk. Aga Ingrid tõi Alarile rohelise salli ja mulle kaks kampsunit, seega meie õnn suurenes:)

Lõuna ajal tegime süüa, makarone hakklihaga. Liha on siin enamasti veiseliha. Maitseelamustest rääkides, meie maitsemeeled vajavad veel harjumist. Eriti harjumatu on see, et siin kasutatakse palju erinevaid äädikaid. Kunagi sattusime Alariga vaatama multikat Obelixist ja Asterixist, kes sõitsid Londiiniumisse mingeid asju ajama. Neid kahte multikategelast häiris kohutavalt see, et inglased söövad kõiki asju piparmündiga. "Nad söövad isegi piparmündikastet piparmündiga!" Noh..kanadalased söövad isegi äädikat äädikaga! Kartulikrõpsud, mis meile siia jäeti, olid väga äädikased. Alar sõi neid võileiva peal:D
Peale lõunasööki tuli Ingrid meile järgi ja me läksime oma kohalikke isikukoode (SIN-numbreid) saama. Avaldused oli vanatädi Asta meile varem välja printinud ja need me täitsime ära. SIN-koodi saab Service Canadast (kohalik ametkond), SIN-koodide jaoks on eraldi ruum, kus elavas järjekorras inimesi vastu võetakse. Meie olime peaaegu ainukesed valged inimesed seal. Toronto on tõesti väga multikultuurne linn! Seda me panime juba esimesel päeval tähele. Umbes tunnike ootamist ja saime oma numbrid kätte, esialgu küll paberil, kaart ise tuleb umbes 2 nädala jooksul postiga.
Seejärel sõitsime põhja poole Ingridi sõbrannale külla. Enne seda käisime ühes kaubanduskeskuste kompleksis telefoninumbreid saamas. See võttis veidike aega ja Ingrid lasi samal ajal oma iphone'il midagi teha. Teda teenindas üks jaapani noormees, kes minu ja Alari  omavahelist jutuajamist pealt kuulis ja Ingridi käest küsis, kust me pärit oleme. Kui Ingrid ütles, et Eestist, siis see noormees ütles: "Ohhoo! Kas te tahaksite minu Tallinaskäigu pilte näha?" Maailm on väike!
Kohalikud telefoninukbrid käes, käisime enne küllaminekut veel poes. Siin ei saa alkoholi suvalisest toidupoest osta, isegi mitte õlut ega siidrit. Selleks peab eraldi poodi minema. Alkohol on suhteliselt kallis (meie koduste hindadega võrreldes), aga täitsa oleneb tootest. Nt minu lemmikšampus Martini Asti on sama hinnaga, mis Eestis. Toidukraamiga on ka nii ja naa, enamus asju  on ikka kallimad, aga mõned asjad on sama hinnaga.
Ingridi sõbranna Milvi elab Toronto põhjaosas, seal on maa odavam ja sinna on palju maju ehitatud. Milvi abikaasa on ausrtaallane. Püha Patricku päeva puhul läksime Itaalia restorani sööma. See oli ka meie esimene ingliskeelne pikem vestlemine, sest vanatädi Asta ja Ingridiga rääkisime eesti keeles. Ingridile teeb hirmsasti nalja üks nn keelemäng. Tema eesti keel on juba eesti-inglise keele segune ja ta tihti küsib, kuidas on üks või teine sõna eesti keeles. Enamasti satuvad aga need sõnad olema sellised, mis on ingliskeelse sõnaga sarnased. Nt küsis ta minu käest, kuidas on semester eesti keeles. Kui ma ütlesin, et semester, siis ta hakkas naerma ja ütles: "Miks ma üldse küsin!?" Sarnane "mäng" juhtus paljude sõnadega:) Õhtu oli tore, sai palju nalja ja rääkisime ka tõsisematel teemadel. Muuseas tuli jutuks ka lõunaeesti murre. Ingrid ja Milvi olid sellest kuulnud, et lõunaeestlased räägivad oma murret, aga nende jaoks on see nagu hiina keel (kuigi Ingrid oskab mõnda sõna hiina keelest:P). Kui me Alariga natuke murrakus rääkisime, siis Ingrid hakkas naerma ja ütles: "Oh teid crazy võrulasi!" (Blogi vanematele lugejatele: crazy tähendab hullu.)
Tagasi sõites nägime, kuidas välku lööb. Jälle üks kevadine tunnusmärk:)
Täna oli meie bioloogiline kell juba parem, ärkasime kell 7 üles! Hommikusöögi kõrvale vaatasime jälle oravaid. Pealelõunal läheme ühte tuba ühest korterist vaatama ning samuti saame võimaliku tulevase tööandjaga kokku. Sellest kõigest aga täpsemalt hiljem,kui asjad on kindlamalt teada.

Loodan, et kevad varsti teieni ka jõuab! Palju tervitusi ja olge tublid, kirjutage meile oma tegemistest ka!

Crazy'd võrulased Alar ja Kärt

Lennusõidust ja esmamuljetest.

Tere jälle! 

(Järgnev jutt on lennukis ja enne magamajäämist voodis kirjutatud, kõik sündmused mahuvad 15. märtsi sisse ära.)

Istume suures Air Canada lennukis, oleme Münchenist umbes 2  tundi Toronto poole lennanud, mul on kael kange ja muud ei ole teha, kui kirjutada. Muidu vahtisin aknast välja, aga kuna oleme jõudnud Atlandi ookeani kohale, siis pole enam midagi eriti vaadata…

Hommikune kirjutis jäi veidi lühikeseks, sest algas pardaleminek ja ma olin kohutavalt uimane ka (ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et hommikud leiutas üks kuri ja halb inimene!). Lendasime Tallinnast Lufthansaga Münchenisse, lend kestis natuke üle kahe tunni ja oli täitsa oki-toki, isegi süüa sai. Ma ütlesin Alarile, et mina küll lennukis magada ei saa, aga ju ma olin siis nii uimane, et tukkusin ikka veidi. Münchenisse jõudes paistis päike ja õhus oli kevadet – õigemini kevadist põldude väetamise lõhna:D Kuna meil oli Toronto lennuni veidike aega ja check-in polnud ka alanud, siis peesitasime natuke päikese käes. Müncheni lennujaamas on kahe terminali vahel siseõu, seal me ennast soojendasimegi.

Ma pean oma eelmist postitust parandama: me ei lenda Münchenist Torontosse mitte 11 tundi, vaid 9 tundi (nagu härra pilot meile lennu alguses ütles). 11 tundi lendu on (kokku koos Tallinn – München lennuga).

Mul on juba väike ärevus ka sees. Muidu vist ei olekski, aga me peame Toronto lennujaamast oma tööload kätte saama. Loodan, et see läheb viperusteta. Ma natuke kardan Kanadasse sisenemist , jumal teab, mida nad küsivad või mis nad arvavad või kauaks jääda lubavad. Ka Toronto lennule minemine sisaldas 4 passikontrolli: kõige pealt check-in’s, siis turvaväravate juures, siis oli spetsiaalne passikontollimisputka ja lõpuks enne lennukisse minekut kontrolliti veel passi. See viimane kontrollimine oli eriti kahtlustav, küsiti kui kauaks me Kanadasse läheme (samal ajal see tädi vaatas passi, vaatas mind, vaatas jälle passi ja jälle mind). Siis ta küsis minu käest, kas ma olen koos Alariga ja vaatas meie mõlema passe. Kui ma lõpuks ütlesin, et meil on working holiday visa, siis ta lasi meid läbi.

Muuseas, see tööluba, mille me Toronto lennujaamast saama peaksime, ongi põhjus, miks me Torontosse lendame. Alguses oli meil plaanis ikkagi Vancouverisse minna, sest seal on juba soojem, seal on mäed, seal saaks me ilma lubade vahetamiseta olla ja muidugi sellepärast, et kui me reisiraamatuid vaatasime, siis selle piirkonna pildid olid kõige ilusamadJ. Kui siis visa lõpuks tuli ja me lennupileteid ostma hakkasime, siis me olime kahe vahel, et kuhu lennata. Mõlemale meeldis rohkem Vancouver, aga lõplikult ei suutnud keegi otsustada. Lõpuks ma lugesin veelkord meie viisataotlust ja seal oli koht, kuhu pidi märkima riiki sisenemise koha, et siis vastavalt sellest kohast oma tööluba kätte saada. Viisataotluse esitamise ajal me kirjutasime sinna Ontario (see provints, kuhu Toronto kuulub), sest siis me tahtsime Torontosse minna. Jah, me oleme heitliku meelega! J Aga kuna avaldusse sai Ontario, siis oli asi otsustatud.

Ongi hetkel kõik. Me oleme lennanud 1294 miili, lennata on veel 2957.

Kell on Eesti aja järgi pool 3 öösel, Torontos on kell pool 9 õhtul. Õnneks on siin kevadine kellakeeramine ära tehtud ja sel kevadel meie Alariga pääsesime sellest üldse.

Aga nüüd sinna, kus eelmine kord pooleli jäi – lennukisse. No see lend oli ikka PIKK! Meil oli veel kolm tundi lennata, kui mu tagumik ja jalad ütlesid, et nemad enam ei mängi. Aga mis sa teed, tuleb kannatada. Alar vaatas kolm filmi ära ja mina vahtisin mingi aeg uuesti aknast välja, sest Atlandi ookean sai otsa ja oli jälle, mida vaadata. Aga vaatepilt oli lumine. Kui maandumiseni oli lõpuks pool tundi jäänud ja lennuki aknast paistis ikka valge maa, siis me mõlemad leppisime juba sellega, et lendasime talvest talve. Millegipärast me  ootasime midagi kevadisemat.  Aga kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus (üks paljudest tegelikult) – linnas pole peaaegu üldse lundJ.

Ja nüüd siis Torontost ka. Me juba lennuki aknast vaatsime, kui SUUR see linn on. Just SUUR, sest ükskõik, kui palju sa selle linna suuruse kohta loed ja kui suureks sa selle ise ette mõtled, siis reaalselt vaadates on see ikka kordades suurem. Nii me siis vaatsimegi suu ammuli lennuki aknast välja. Kui lennuk oli maandunud, oli meie järgmine mure tööluba kätte saada. Selle pidi saama kuskilt lennujaamast. Pole just eriti julgustav, eks ole? (Lennujaama suurusest ma siinkohal jutustama ei hakkaJ) Õnneks läks kõik ilusti, leidsime õige koha üles ja saime oma tööloa kätte. Järjekorras seistas paistis meile silma üks eriti kuri tolliamentik, kes parasjasti tema juures olevat mustanahalist tüdrukut peedistas. Vaatasime Alariga murelikult, kuidas järjekord liigub ja lootsime mitte tema juurde sattuda. Õnneks ei sattunudki. Sattusime ühe päris toreda naisterahva juurde, kes oli hästi sõbralik. Talle (ja muidugi meile ka) tegi nalja meie silmade värvi määramine. Kõigepealt ta küsis, kas meil on sinised silmad. Meie hakkasime midagi kokutama hallist ja sinakashallis ja jumal teab millest. Selle peale lausus see tolliamenik otsutavalt, et meil on sinised silmad. Egas midagi, kui sinised, siis sinised:) Veel küsis ta mõne küsimuse selle kohta, millega me Eestis tegelesime ja muu teda eriti ei huvitanudki. Ma olin lugenud, et küsitakse, kauaks riiki tullakse, kontrollitakse tagasisõidupiletit ja kui seda veel pole, siis ollakse kahtlustav. Kui ma mainisin, et meil on tagasisõidupiiletid olemas, et tuleme umbes pooleks aastaks, siis see naine ütles sõbralikult: “Võtke vabalt ja andke endale võimalus. Miks mitte kauemaks jääda, kui meeldib ja tööandjale sobib”. Vot selline soe vastuvõtt.

Aga vastuvõtt läks veel soojemaks. Alari sugulased võtsid meid väga hästi vastu ja me oleme väga tänulikud selle eest. Linna me eriti veel näinud ei ole, aga nii palju kui oleme, siis see on TÄPSELT selline nagu ameerika filmides. Tänavad on laiad, elamurajoonides üksikud eramud, autosid on palju. Nagu filmis noh! (ütleb Alar kõrvalt). Ma ei oska öelda, millal pildimaterjali saab, aga eks me püüame nähtut teile ka edasi anda. Käisime esimest korda elus fish and chips’e söömas. Väga maitsev oli! See oli küll söögikohas, mitte tänaval ajalehepaberi sees, nagu Inglismaal ja Iirimaal on, aga see pole hetkel oluline.

Nüüd sätime ennast magama ära, ükskord peab see teisipäev ju läbi ka saamaJ.