Eile, teisipäeval, käisime Niagara jugasid vaatamas. Startisime hommikul vara, et enne turistide horde vaatamisväärsus rahulikult üle vaadata. Niagara joad on pooleteise tunni tee kaugusel Torontost, kohe USA piiril. Kuna vesi tuleb USA poolelt, siis parim vaade on Kanada poolt. Hea seegi, järjekordne piiriületus oleks hulga närvirakke ära kulutanud. Ameeriklased on oma poolele küll mingi vaateplatvormi moodi asja ehitanud, aga vaevalt sealt ikka nii ilus vaade on, kui Kanadast.
Kosed olid võimsad, muudkui kohisesid ja lähemale minnes oli vihmavarjust palju kasu. Seal on võimalik ka paadiga väike tuur teha, täitsa koskede alla sõita, aga me jõudsime selleks sinna liiga vara ning lisaks kõigele muule oli ilm märjakssaamiseks liiga jahe. Esimese, väiksema kose nimi on Ameerika kosk (American Falls) ja teise, suurema kose nimi on Hobuseraua kosk (Horseshoe Falls).
Edasi sõitsime mööda kosest tekkinud jõe äärt, kuni jõudsime imearmsasse Niagara-on-the-lake linnakesse. Kui ma Kanadas elaksin, siis ma käiks seal suvitamas. See on nagu Võsu – ilusad, korrashoitud majad, rand, palju rohelist ja kellelgi ei ole kuhugi kiiret.
Jalutasime mõnda aega ringi ja lõunastasime, seejärel suundusime piirkonna kuulsaimat viinamarjaistandust vaatama. Kui Torontost välja sõita, kohtab päris palju viinamarjaistandusi. Vaatamata oma külma koha mainele, asub Toronto tegelikult Põhja-Itaaliaga samadel laiuskraadidel ning veinitootmine on siin päris tavaline.
Õhtul käisime veel kinos ka, seda siis juba Torontos. Vaatasime järjekordset piraatide saaga osa. Polnud nii naljakas, kui eelmised, ja see 3D oleks võinud ka olemata olla, sest ainult paar kohta olid efektiivsed. Kokkuvõttes polnud väga viga tegelikult.
Hetkel muud uudist polegi, ootame kannatamatult augustikuud, et lõpuks ülejäänud Kanadat avastama minna.
Päikest!
Kärt ja Alar
No comments:
Post a Comment