Noh, sai nüüd siis Prantusmaal ka ära käidud.
Montreal
Ärkasime kell neli hommikul, et 6.30ks kesklinna bussile jõuda. Linnaliinibussid küll liikusid, aga metroo oli veel suletud. Õnneks sõidavad ööliinid sel ajal umbes sama marsruuti ja saime ilusti kesklinna.
Bussisõit läks kenasti, seekord ei läinud buss katki ka. Umbes kuus tundi bussisõitu ja olimegi Montrealis. Montreal on suuruselt teine linn Kanadas, see asub Quebeci provintsis ja on üdini prantsuskeelne. Juba enne Montreali olid kõik sildid ja liiklusmärgid prantsuse keeles.
Kohale jõudes ostsime linna kaardi ja hakkasime oma asukohta määrama, et seejärel hostel üles otsida. Me ei jõudnud kaarti korralikult lahti voltidagi, kui astus ligi üks üpris rääbaka olemisega noormees, kes küsis meilt peenraha. Nimelt olla ta sinna tulnud Vancouverist (üks läänepoolseimaid linnu Kanadas) ja jäänud maha bussist, mis pidanuks ta Halifaxi (üks idapoolsemaid linnu Kanadas) viima ja nüüd on ta Montrealis lõksus. Ta olla läinud infopunkti, kust talle politsei kutsuti, viimane viis ta mingisse noortehostelisse, kuhu tal nüüd tuleb ka raha maksta. Ütlesime viisakalt, et reisime säästueelarvega ja meil pole talle kahjuks midagi anda. Tont teab, kas ta oligi hädaline või lihtsalt nägi kahte kaardiga turisti ja proovis õnne.
Tagasi kaardi juurde. Uurisime seda tükk aega, enne kui oma asukoha kaardilt üles leidsime. Hakkasime just liikuma, kui meie juurde tuli järgmine noormees, kes küsis, kas ta saab meid aidata. Küsisime, kuhu poole jääb tänav, kus asub meie hostel. Noormees juhatas suuna kätte ja soovitas ühe tänava edasi minna, et toda mööda on põnevam kõndida. Ja õigus tal oligi – St Denis’ tänav kihas elust.
Hosteli leidsime ilusti üles, see oli eramaja ja esimese hooga kõndsisime sellest üldse mööda. See hostel nägi palju mõnusam välja, kui meie New Yorgi oma. Tegemist oli noortehosteliga, kommuuniga. Meie olime broneerinud omaette toa, aga mõned voodikohad (õigemini madratsikohad) olid ka läbikäidavas toas. Köök ja vannituba olid ühiskasutatavad. Õhkkond oli hästi mõnus ja noortepärane, koht oli puhas ja hommikusöök oli hinna sees. Palju noortele ikka vaja on!
Viisime asjad oma tuppa ära ja läskime kohe linna peale. Mingit kindlat marsruuti ei olnud, lihtsalt kolasime ringi. Üha enam sai meile selgeks, et tegemist on ikka täieliku “Prantsumaaga”. Kõik teated, sildid ja vestlus on prantsuse keeles. Kui Torontos on ka mõned asjad kahes keeles (sest Kanadas ongi kaks riigikeelt), siis Montrealis on praktiliselt kõik prantsuse keeles. Isegi stopp-märk on arrȇt-märk. Kui metrooga sõitsime või raudteejaamas olime, siis kõlarist tulevad teated olid ainult prantsuse keeles. Poodides ja söögikohtades kõnetati kõigepealt prantsuse keeles ja alles peale meie uurimist, kas inglise keeles saab rääkida, mingi viimasele üle . Inglise keeles oskus varieerus ka äärmusest äärmusesse – mõnel oli see sama hea, kui prantsuse keel, mõnel sama hea, kui minu prantsuse keel (ehk siis pea olematu). Kanada prantsuse keelest veel nii palju, et see pole päris üks-ühele Prantsusmaa riigikeelega, siinne keel on rohkem mõjutatud inglise keelest ja millest kõigest veel.
Montreali linn on tegelikult saar, sest ta asub kahe jõe vahel. Neist suurem, St Laurent, (ingliskeelsetes provintsides St Lawrence) möödub ka Quebeci linnast ja suubub Atlandi ookeanisse. Oma esimesel päeval Montrealis läksimegi jõe äärde vett uudistama. Seejärel jalutasime vanalinnas. Montreal on ajaloolisema hõnguga linn, kui betoonmürakas Toronto. Vanalinnas oli armsad väiksed tänavad, kohati isegi munakivisillutisega. Palju kohvikuid, suveniiripoode ja muidugi turiste. Sellegipoolest ei ole Montreal nii silmatorkavalt multikultuurne, kui Toronto. Pigem tundus, et tegemist on pisut boheemlasliku linnaga, nagu Tartu. Mis aga torkas silma, oli see, et väga paljud inimesed suitsetavad. No ikka massiliselt! Seda sama märkasime ka Quebecis. Prantslaste värk vist.
Külastasime ka nn maaalust linna, mis on tegelikult suur kaubanduskeskus. Maa-alune linn tekkis koos metroode ehitamisega ja tänapäevaks on korruseid nii palju, et osa sellest on ka maa peal juba. Poodides oli parasjagu suvine allahindlus ja oli palju häid pakkumisi. Ma ostsin kolm pluusi kuue dollari eest, nägime ka 5-dollarilist Levise pusa, aga see oli nii suur, et me oleks Alariga sinna kahekesi sisse ära mahtunud.
Peale vanalinna seadime sammud Mont Royali poole, see on roheline küngas (Eesti mõistes võib täitsa mägi öelda) keset linna, kus paljud tervisesporti harrastavad. Jalutasime seal tükk aega ja kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, võtsime suuna hosteli poole. Tee pealt üritasime alkoholipoodi otsida, lootuses siidrit osta. Torontos eriti siidrit ei leia, ainult mingit haput löga. Paraku meie lootused ei täitunud – leidsime küll alkopoe üles, aga seal olid ainult veinid, isegi õllede valik oli pigem kesine.
Järgmisel päeval plaanisime minna olümpiaparki. 1976. aastal võõrustas Montreal olümpiamänge, selleks puhuks ehitati suur staadion ja muidugi (viltune) torn! Juba hommikul oli kohutavalt palav, päev tõotas veel hullem tulla. Otsutasime sihtkohani jalutada, et rohkem linna näha. Olümpiapark on suur ala, kus lisaks nimealusele on veel botaanikaaed ja mingi bio-asi, kuhu on konstrueeritud erinevad kliimavöötmed. Piletiraha me kulutama ei hakanud, vaatasime lihtsalt nii palju ringi, kui tasuta sai, ja otsustasime St Laurent’i jões asuvale St Helene saarele minna. Kuna päike lõõskas eriti kurjalt juba, proovisime kohaliku metroo ära. Piletisüsteem sarnanes pigem Pariisi omega, st et sai osta paberist pileti, mille turvaväravas olevast avast sisse pistsid ja mis pärast ava teisest osast välja hüppas, nii väravaid avades. Metroo oli mugav ja isegi mõistlikuma marsruudiga, kui Torontos. Torontos on metrooliinid ida-lääne ja põhja-lõuna suunalised, mis jätab palju piirkondi busside teenidada, mis omakorda tähendab ummikus ja punase tule taga seismist. Montrealis on metrooliinid paremini üle linna rajatud. Huvitav oli veel see, et metroorongi rattad olid kummidega, mitte lihtsalt metallist (nagu pikamaarongil). Ma ei oksa öelda, miks see nii on, aga selle suureks plussiks on see, et ei teki vastikult krigisevat häält, kui metroorong peatub.
Saarel kolasime ka niinsama ringi. Kohe metroopeatuse juures oli avalik bassein, kus ühes pooles sai lihtsalt ujuda ja päikest võtta, teises osas toimusid aga vettehüpete ja vesivõimlemise (tantsimise) trennid. Saare idaosas on lõbustuspark, aga sinna me ei läinud. Jalutasime niisama mööda jõe äärt ja metsaradasid pidi.
Pealelõunal käisime ühes itaalia restoranis söömas ja puhkasime hostelis veidi jalga. Õhtu poole jalutasime veel linnas ja ostsime kuuma päeva lõpetuseks külmasid smuutisid ja jäätist. Läksime varakult magama, sest järgmisel päeval tuli kella 8.30ks rongile minna.
Mis on veel Montrealis märkimisväärset – seal on jalgrattateed! Ja kui üldhinnang anda, siis ma pigem elakski Montrealis, kui Torontos (kui ma ainult prantsuse keelt oskaks), sest õdusam ja kodusem oli seal.
Quebeci linn
Laupäeva hommikul sõitsime rongiga Quebeci linna. Meil oli natuke raskusi raudteejaama leidmisega, aga õnneks ei eksinud me väga kaugele ja jõudsime ilusti rongile. Kolme tunni pärast olime väikses Quebeci linnas (või noh…kui väike ta nüüd oligi kõigi oma eramajadega). Kõik oli ilus ja tore, kuni me hakkasime hostelit otsima. Jala oli sinna umbes kaheksa kilomeetrit, otsustasime bussiga minna ja olime internetist isegi bussi numbri välja uurinud. Leidsime peatuse üles ja asusime teele. Kahjuks pole Quebeci linnaliinibussid eriti turistisõbralikud ja ei ütle järgmist peatust. Ega me tegelikult ei teanud ka, kus me täpselt maha peame minema. Kui me seda lõpuks tegime, olime kuskil perifeerias. Igatahes tundus nii. Hakkasime hostelit ostima. Mida rohkem me kõndisime, seda enam tundus, et Quebec on mõeldud autoga liiklejatele. Palav ilm ja tühi kõht tegid ka tuju kehvaks. Kohati tundus, nagu me oleks suures suvises Haanjas – tühjad tänavad ja vähe inimesi. Lõpuks, pärast tükk maad tagasi kõndimist, jõudsime oma hosteli juurde. Meid võttis vastu üliviisakas ja sõbralik teenindus. Administraator jagas meeleldi näpunäiteid, kuidas lihtsamalt lähimasse bussipeatusse saada. Temalt kuulsime, et autoga on kesklinnast nendeni viis minutit sõita, bussiga aga 45. Halleluuja!
Viisime asjad oma tuppa (mis oli üllatavalt suur ja mõnus, oma vannitoaga!), käisime pesus, vahetasime riided ja läskime tagasi kesklinna. Ostsime seekord eelmüügist bussipiletid ja nägime taaskord midagi uut. Siin näevad bussipiletid välja nii, et paksemast paberist kaardile pannakse mingi aparaadiga peale nii mitu piletit, kui osta soovid. Kui bussi lähed, paned selle pileti vastu skännerit ja see teeb piiksu. Meie puhul siis tuli seda teha kaks korda, kuna meid oli kaks. Huvitav sellegipoolest!
Buss oli puupüsti rahvast täis, enamus Metallica fännid (kontserdini oli aga ligi seitse tundi aega veel, sellest pikemalt allpool). Jah, buss sõitis tõesti 45 minutit linna. Kogu aeg oli punane foorituli ees, pärast foori oli alati bussipeatus, kus ootas alati palju inimesi, et ennast niigi pilgeni täis bussi suruda. Ei olnud kõige meeldivam bussisõit.
Vanalinnas läksime kõigepealt sööma – klassikaline fish and chips. Pärast kehakinnitust kolasime tsitadellil ja vanalinnas. Tegemist on ajaloolise linnaga, siin peeti viimane lahing brittide ja prantslaste vahel 18. sajandi alguses 7-aastase sõja käigus. Tsitadelli taga asuvatel Abrahami väljadel toimus ka Metallica kontsert.
Vanalinn oli imearmas, meenutas Tallinna või Tartu vanalinna. Jalutasime lihtsalt ringi, puhkasime palju parkides ja olime niisama, vahtisime inimesi. Ilm oli endiselt palav, vett kulus palju. Üritasime mõnda Tim Hortonsit leida, et smuutit osta. Kui me ühe lõpuks leidsime, siis selgus, et sealt ei saa smuutit. Metallicale tulnud massid olid üldse puhta vuugi teinud, nii et sealt ei saanud suurt midagi.
Öine kojusõit sujus paremini, buss ei olnud enam nii täis ja saime õiges peatuses maha. Pärast viietunnist und oli pühapäeva hommikul väga raske tõusta, jalad ikka valutsid eelmisets õhtust ja terve päev oli vähesest magamisest tingitud pohmaka tunne. Lasime endale rongijaama minekuks takso tellida ja tõdesime ise ka, et autoga sõidab tõesti ainult viie minutiga kesklinna!
Pühapäev kulges tagasi Torontosse sõites. Kõigepealt rongiga Montreali ja sealt edasi bussiga Torontosse.
Metallica
Põhjus, miks me üldse Quebeci läksime, oli Metallica kontsert.
Terve linn tundus vastavas meeleolus olevat. Kui me sealt eikuskilt oma hosteli poole kõndisime, kuulsime nii mõnegi maja aknast või möödasõitvast autost Metallica laule. Hosteli administraator teadis öelda, et umbes 75 000 (tegelikult oli üle 100 000, nagu hiljem selgus) inimest läheb kontserdile. Tundus põnev, sest meie oleme seni ainult koos 25 000 inimesega oma lemmikbändi kuulanud.
Ka kesklinnas mängis pea igas söögikohas Metallica, tänavad moodustasid ühtse inimvoolu suunas, kus Metallica esinema pidi. Ja seda juba 6-7 tundi enne kontserdi algust!
Kui me peale söömist linna avastama läskime, nägime suureks üllatuseks meeletut rahvamassi, kes ootas väravate taga sissesaamist: 30-kraadises kuumuses lõõskava päikese all, rohke alkoholiga ja kuus tundi enne kontserdi algust! Mitu tänavat oli kümnete ja kümnete meetrite viisi paksult inimesi täis, kõik vilistasid ja jaurasid, nagu enne kontserte ikka, ning ootasid sissesaamist. Meie nende sekka ei läinud, sest teadime, et saame õhtu jooksul veel küll ja küll seista.
Meie mureks oli see, kas meid fotokaga sisse lastakse. Kirjas oli, et professionaalsete fotokatega sisse ei saa, sulgudes seletus juures, et nende all mõeldakse fotokaid, millel objetiiv ära käib. Kuna aga sõit hostelisse oli pikk ja vaevarikas, siis me tassisime fotokat kaasas. Ma juba valmistusin turvamehele seletama, et kamoon, vaata mis objetiiv (18-135mm) meil on, sellega ei saa ju mitte muhvigi kaugelt ja pimedas pildistada! Kui me kellal seitsme paiku mööda väga-väga-väga prügist teed turvaväravate poole liikusime, saabus tõehetk. Turvamees tegi ikka koti lahti ja leidis sealt meie fotoka ja muidugi ütles siis midagi kurjalt ja hoiatavalt prantsuse keeles. Ilmselt olid need meie lollid näod (sest me ei saanud päriselt ka aru, mis ta ütles), aga sisse ta meid lasi.
Edasi üritasime leida kohta, kus midagigi näha oleks. Olime üpris taga, paarkümmend meetrit tagumisest aiast, aga mäe otsas. Alar nägi paremini, minu vaade olenes sellest, kui pikk inimene mulle parasjagu ette seisis.
Saime veel pea kolm tundi oodata, enne kui Metallica peale tuli. Lõpuks ometi!
Kontserdi edenedes hakkas see rõõm aga vaibuma, sest need kanada prantslased seisid nagu tukunuiad ja lihtsalt vahtisid. Ma ei oska öelda, kas asi võis olla kogu selles alkoholis ja kanepis, mida ootamise aja jooksul meie umber ohtralt tarvitati, või oli see pikk ootamine või prantslased lihtsalt ei laulagi ingliskeelseid laule kaasa. Igatahes, eestlaste ja põhjamaade inimestega on palju mõnusam heavy metalit kuulata. Kontsert ise oli tegelikult väga lahe!
Pärast arutasime Alariga, et väiksed kontserdid on ikka mõnusamad. Eks meie ootused ajas kõrgele ka kogu Metallica-hullus, mis seda väikelinna haaranud oli, ja kui me lõpuks nägime, et kohalik publikum näitab emotsioone ainult laulu alguses ja lõpus, siis olime pettunud. No muidugi ei saa seda kõigi kohta öelda, eespool elars rahvas rohkem, aga sinna trügimine ei kutsunud eriti.
Ja tuleb vist ikka tõdeda, et ilma Agneseta ei saa Metallica kontsertist täiuslikku elamust!
PS: Ma olen endiselt seda meelt, et üle 1,80 meetri pikkustele inimestele võiks olla eraldi sektor, et nad ei segaks neist lühemate inimeste vaadet. Olgu siis neile näiteks pilet odavam – selle eest, et nad nii tublisti kasvanud on!
PPS: Pildid tulevad lähipäevadel.
No comments:
Post a Comment