Reedel, 1. juulil oli Kanada päev, Kanada sai 144 aastaseks. Sellel päeval oleks muidugi tore pealinnas Ottawas olnud olla, aga sinna on ikka päris tükk maad ja rongipiletid olid hirmus kallid. Muidu prints William oli ka 1. juulil värske abikaasaga Ottawas. Kuninglik paar on hetkel Kanadat väisamas, aga Torontosse nad kahjuks ei jõua.
Meie käisime linna peal kolamas ja vaatsime, kuidas kanadalased (need, kes pikaks nädalavahetuseks linna üldse on jäänud) oma riigi sünnipäeva tähistavad. Torontos on palju-palju parke ning enamuses neist toimus kontserte, lastele mõeldud etendusi, grillimisfestivale ja mida kõike veel värskes õhus teha saab. Peeti piknikke nii pere kui sõpradega. Ilm oli päikseline ja kuum.
Meie kõndisime mööda Toronto järve äärt näituste keskuseni, seal oli laada moodi üritus siseruumides ja kontserdilava õues. Vaatamiseks oli erinevaid uhkeid autosid, mõnega sai isegi proovisõitu teha. Lisaks oli veel mingi rattavõistlus, mille tõttu osa tänavaid oli kinni ja liiklemine oli raskendatud.
Edasi jalutasime Trinity Belwoodsi parki, seal esines parasjagu üks seltskond (ma pakuks et Ladina-Ameerikast), kes lauldes ja tantsides oma kultuuri tutvustas. Pargis oli palju rahvast, nii noori kui vanu, purjus kui kaineid. Mõnel neist oli oma kitarr kaasas ja väikses seltskonnas tehti omaette etteasteid.
Järgmisena suundusime Queen’s Parki, mis asub Ontario parlamendihoone ümber. Olin kuulnud, et seal on igal aastal palju esinejaid ja huvitav kava. Kui sinna jõudsime, esines parajasti trummideansambel, samuti mingi rahvusgrupi esindajad. Mulle tundub, et Kanada päev on nii riigi sünnipäev kui ka siin elevate väga erinevate rahvuste päev. Igatahes, lastenurgas oli just esinemise lõpetanud sookoll Shrek ja kuulutati välja, et soovijad saavad kohe-kohe pilti ka teha. Meie ei hakanud elevil laste sekka trügima, vaid jalutasime edasi Dundas Square’ile. Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem inimesi tänavatel oli. Kui kohale jõudsime, oli seal meie jaoks liiga palju rahvast. Olime niigi juba ligi viis tundi ringi kolanud, seega otsustasime ära koju minna.
Õhtul käisime veel katusel ilutulestikku vaatamas. Värvilisi tulesid igas suunas sähvis juba poole kümnest alates, enamus neist siiski liiga kaugel, et head pilti saada (otseloomulikult läksime me katusele täisvarustuses). Katusel oli päris palju huvilisi, mõned neist lausa kanadateemalisis pidurõivais. Ikkagi sünnipäev ju!
Laupäeva päeval ei teinud me suurt midagi, valmistusime õhtuks. Nimelt õnnestus meil auto laenata ja plaanisime sõita Seedriorule. Seedrioru on eestlaste suvituskoht, umbes 150 km Torontost eemal. Põhjus, miks me just sinna kibelesime, oli Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert. Ürituse koondnimetus oli Suvihari 2011 ja kokku kestis see kolm päeva.
Meie jaoks oli põnev linnast välja saada. Paraku on seda asustust ikka nii palju, et maa moodi asi hakkas päris hilja pihta. Siis olid tee ääres suured põllud, enamasti maisiga. Enne kohalejõudmist nägime veel amishiperet hobuvankriga liikumas.
Kohale jõudes tervitas meid pisut joobunud olekus piletimüüjate seltskond, kes pakkusid meile kohe õpilaste pileteid. Ei hakanud vaidlema, võtsime lahkesti vastu. Edasi minnes ja autole kohta otsides nägime kahel pool teed autosid ja telklaid. Kuna tegemist oli kolmepäevase üritusega, siis inimesed olid päikse käes ära põlenud ja mõned päris joogised. Selline tüüpiline jaanipäevaläbu.
Kolasime omal käel ringi ja uurisime, kus Tõnis Mägi esinema hakkab. Ilm oli pilves, aga kohutavalt palav ja lämbe. See vist oligi see, millega meid kevadest peale hirmutatud on – oodake, kuni te Toronto suve näete! Palav oli tõesti ja higi voolas. Peamaja taga oli basseini moodi tiik ka, aga minu jaoks oli see liiga külma veega. Alar käis ikka tiiru vees ära. Siis nägime paari tuttavat ja läksime ühe eestvõtmisel jõge uudistama. Tee viis läbi seedrimetsa, mis oli nagu suurtest elupuudest koosnev mets, puude all oli pruun maa, rohelist väga polnud. Julgemad käisid jalgupidi jões ka, mina läksin vette selle peale, et Alar kutsus vähke vaatama. Küll neid oli palju, muudkui toksisid vastu jalgu! Ma natuke kartsin ka ja läksin ära veest välja. Alar üritas mõnda aega neid veel püüda, aga ei saanud ühelegi pihta.
Siis oligi juba kontserdiaeg. Minu väikseks pettumuseks oli kontsert siseruumides ja kui aus olla, siis see tuba jäigi pisu kitsaks Tõnis Mägi võimas hääle jaoks. Hiljem selgus muidugi, et siseruumid oli hea valik, sest kontserdi teises pooles algas suur äikesetorm. Kontsert ise oli vapustav. Kärt Johanson laulis Tõnis Mägi laulude vahele rahvaluulelisi palasid ja mõne laulu esitasid nad koos. Kuna ilma tõttu oli õueminek raskendatud, siis tehti mitu lisapala. Väga õdus olemine. Mulle meeldisid eriti kaks laulu – Tõnis Mägi versioon “Turn the page’ist” ja vist üpris uus laul “Tuul ja roos”.
Kava järgi pidanud õhtu edasi minema lõkke ja tantsuansambliga, aga vihma muudkui kallas. Inimestelt jäi kõrvu, kuidas paljud telgid olid vett täis ja vahepeal suisa tuulega mööda välja ringi lennanud. Sättisime ennast ära minema, viimaste uudiste kohaselt pidi tantsubänd sees esinema. Hiljem jäi küll vihm vähemaks, aga kas ta täitsa ära lõppes ja kas lõket ka ikka tehti, seda ei tea.
Auto poole liikudes nägime lõkkeplatsil suurt telki ja otsustasime sinna alla välku püüdma minna. Ikka fotoga muidugi. Välku sähvis palju, aga raske oli pihta saada. Kuna vihma ka sadas ja me olime telkkatuse all, siis selle ääred jäid vahepeal segama.
Muuhulgas tuli meile seltsiks üks joogine eestlane, kellega sai veidi juttu aetud. Ikka et kust me pärit oleme, mis me siin Kanadas teeme ja kuna me ära läheme. Millegipärast on alati nii, et kui me ütleme, et lähme augusti lõpus Eestisse tagasi, siis väidavad kõik väga enesekindlalt, et küll te tagasi tulete, uskuge mind. Iga kord, kui keegi nii ütleb, on sellel mõru alatoon, nagu mõeldakse Eestist kui koledast kohast, kus keegi elada ei taha. Mina küll tahan, sest Euroopa ja Eesti on ikka palju kodusemad, kui suur ja laristav Põhja-Ameerika. Eks ole meil kodus ka valukohti ja arenemisruumi, aga teisest küljest on seda siin isegi kohati rohkem, kui Eestis. Siinsed suured riigid on saanud järjepidevalt areneda, meie oleme aga teinud 20 aastaga nii palju, et oleme neile järele jõudnud ja kohati isegi ette läinud (no halloo, kiibiga pangakaarte vaadatakse siin poes kui imeasja!). Lohutan ennast sellega, et ilmselt pole need inimesed, kes arvavad, et Eesti on hullem kui kolkaküla, vähemalt kümme aastat Eestis käinud ja nende mälus on pilt mannetutest 90ndatest.
Jõudsime koju südaöö paiku ja tõdesime mõlemad, et oli hea otsus Seedriorgu sõita.
Täna, pühapäeval ei ole me eriti midagi teinud. Juba teist nädalat järjest plaanime Toronto saartele minna. Eelmisel pühapäeval oli liiga hall ilm, täna on jällegi kohutavalt palav. Šampuse isu on…mul on külmkapis üks Martini Asti, ehk lähme hiljem katusele külma jooki nautima.
Ahjaa…uudist on veel nii palju, et me otsustasime pärast pikka kaalumist erinevatel põhjustel augustikuise reisi ära jätta. Selle asemel vaatame rohkem, mis siin lähedal vaadata on.
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment