Saturday, April 30, 2011
Juhhõissa ja jipikaijeeeeee!!!!!
Ehk siis pärast tunniajalist refreshimist ja telefonist kinnise tooni kuulamist sai asi nii kaugele, et perekond Metsapoole sõidab käesoleva aasta 16. juulil Québeq'i linna Metallica kontserdile!!!!!!
Sunday, April 24, 2011
Pikk nädalavahetus
Nüüd on vist natuke hilja toredaid lihavõttepühi soovida, aga loodan et teil kõigil oli mõnus pikk nädalavahetus. Meil igatahes oli!
Reedel oli muidu ilus ilm, aga tuul oli kohutavalt külm. Käisime jalutamas, alustasime lähedalasuvast pargist, jõudsime väga suurte majadega (loe: rikaste) linnaossa ja siis ühte botaanikaaeda. Kokku kolasime ringi umbes 3 tundi, aga me polnud ainukesed. Päiksepaisteline ilm meelitas välja väga palju inimesi, kes kas jalutades, sörkides, rulluiskudel või rattaga sõites vaba päeva nautisid. Muuhulgas nägime ka jäätiseautot ja muidugi pidime jäätis ostma, kuigi tegelikult polnud just nii soe, et seda oleks nautida saanud. Aga mõte on see, mis loeb! Kuidas see ütlus oligi…kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlased. Või midagi sellist.
Laupäeva hommikul saime oma kingsize madratsi kätte. Ostsime selle kaks nädalat tagasi ühelt India perelt, kes kolis tagasi Indiasse ja müüs oma asjad ära. Terve voodi oli meie jaoks kallis, aga madrats on ka täitsa ok, sest me kas müüme ta enne äraminekut kellelegi edasi või jätame lihtsalt maha. Igatahes, diivani tõstsime elutuppa tagasi. Madratsil on voodi ees isegi mõned plussid: kassid ei saa sinna alla peita, lisaks sellele ei pea enam voodi alt koristama.
Lisaks sellele värvisime mune, sibulakoortega. See tähendab - kuna meil eriti palju neid koori polnud, siis valged munad värvusid lihtsalt pruuniks, nagu tavalised pruunid munad. Noh, värvimuutus seegi....
Lisaks sellele värvisime mune, sibulakoortega. See tähendab - kuna meil eriti palju neid koori polnud, siis valged munad värvusid lihtsalt pruuniks, nagu tavalised pruunid munad. Noh, värvimuutus seegi....
Lõunast läksime all-linna kolama. Käisime Bata kingamuuseumis, mis oli päris lahe elamus. Väljapanekud algasid keldrikorrusel, kus sai vaadata jalanõusid läbi ajaloo ja usundite raames, lisaks kõiki tööriistu, mida kingsepad kasutavad. Samuti olid seal erinevate elukutsete esindajate jalavarjud. Esimesel korrusel olid Kanada kuulsuste annetatud jalanõud, muuhulgas Justin Bieberi, Billy Talenti, Nickelbacki, Alanis Morissette’i “sussid”. Teisel korrusel oli kaks näitust: Põhja-Ameerika põlisrahvaste jalavarjudest ning 1920ndate aastate moest. Kolmas korrus oli pühendatud kunstile: põnevad kunstilised jalanõud, maalid, karikatuurid jne.
Peale muuseumi jalutasime Kensingtoni turule, see on hästi värviline ja elust kihav, paarist tänavast koosnev Hiinalinna osa, kus on palju erinevaid väikseid putkasid ja poode ja välilette ja kus ilmselt müüakse kõike. See oli päris huvitav kogemus, suure sagina sees edukalt edasi liikuda ja veel seda nautida ka. Üks põhjusi, miks me veel Kensingtoni turule läksime, oli see, et seal on lahedaid seinajoonistusi ja Alar tahtis lainurkobjektiivi katsetada. Muuseas astusime sisse ühte päris lahedasse tätoveeringusalongi. Uurisin, palju maksab ja värki, tuleb välja, et umbes sama, mis kodus või isegi vähem, kui palgavahet arvestada. Lahke naisterahvas andis nende visiitkaardi ka, et saatku ma oma mustand, siis nad ütlevad täpse hinna. Njaaa…ahvatlev!
Edasi liikusime südalinna poole, et siis metroojaamast koju ära sõita, aga Alaril tuli idee, et prooviks CN Towerit ka pildistada, et kas ikka mahub kaadrisse ära. Niisiis võtsime suuna Toronto peamise vaatamisväärsuse suunas. Sisse me seekord ei läinud, aga Alar tegi terve fotoseeria väljastpoolt – mahtus väga hästi kaadrisse ära!
Enne kojuminekut proovisime veel ühte ameerika tunnusmärki – hot dogi. Neid müükase alllinnas iga nurga peal. Tädi või onu käest saab saiakese vastavalt maitsele valitud vorstiga (ehk siis kas veiseliha-, kanaliha- või taimetoitlasele mõeldud vorstike) ja putka mõlema külje peal on terve posu erinevaid möginaid, mida hot dogile lisada. Meie panime sinept, ketšupit, hapukurki ja ühte eriti teravat kastet. Maitses nagu terava kastmega hot dog.
Pühapäev algas nagu tüüpiline pühapäev ikka – Alaril läks uni kuskil kella 8 ajal hommikul juba ära. Siis ta sõi ühe porgandi ja läks trenni. Mina üritasin allesjäänud unest võtta, mis võtta annab, enne kui ka ennast üles ajasin. Hommikud ON saatanast! Siis tegin pannkooke ja lõunaks läksime Alari sugulaste poole lihavõtte lõunale. See oli selline tore suure pere ja lähemate sugulaste koosviibimine, oli ka noori, kellega tuttavaks saime. Lõunaks pakuti kreekapärast toitu, vääääga maitsev oli. Seltskond oli ka vahva, sai palju nalja. Seal oli üks üpris eakas vanahärra Bruno, eestlane, kes võttis CN Toweri ehitamisest osa. Päris vinge!
Ilm oli fantastiline, jalutasime nii Alari sugulaste poole kui ka sealt tagasi, mõlemad otsad umbes 40 minutit. Hetkel lebotame niisama kodus ja kuulame Metallicat. Homme algab tegus töönädal ja nädalalõpuks on ka juba plaanid tehtud. Aga neist järgmine kord!
Sunday, April 17, 2011
Pubinädal
Kõigepealt rõõmsad uudised: Alar võitis sel nädalal lotoga uue pileti! Siin on võimalus võita kas raha või tasuta uus pilet. Muuhulgas oleme lotovallas jälle kogemuse võrra rikkamad, nimelt kontrollisime lotot ühes suvalises väikses poes. Alar ulatas pileti müüjale, et ta tahab kontrollida. Müüja küsis, kas on võidupilet, meie ütlesime, et ei tea. Siin ta suunas meid ühe vidina poole (paistis, et tal oli jutusoolikas umbes...), millega sai teada, kas on võidupilet või ei. Kuna me ei osanud sellega piletit kontrollida, siis me hakkasime katsetama: ühte pidi ja teist pidi ja kolmadat pidi, kogu selle aja jooksul müüja lihtsalt raputas pead. Lõpuks tegi masin piiksu ja ekraanile ilmus kiri: allkirjasta lotopilet. Väga informatiivne inimestele, kes pole siin varem eriti lotot mänginud, eksole? Siis ma küsisin müüja käest, mis masin ütleb, kui ei ole võidupilet. Müüja vastas, et siis ütlebki nii. Tuli välja, et Alar oli võitnud uue pileti, aga et seda kätte saada, pidi ta nüüd pileti müüjale andma. Kui me varem oleme piletit kontrollinud, siis lihtsalt andsime pileti ja müüja kontrollis ära. Lotopileti allkirjastamine on siin kohtustuslik, enne ükski müüja piletit ei kontrolli. See on selleks, et sa tõendad oma allkirjaga, et sa oled vähemalt 18-aastane, ja selleks, et pileti kaotamise korral keegi seda rahaks teha ei saaks (kui sa suure summa võidad).
Muidu möödus nädal töötades ja alates kolmapäevast õhtuti pubides käies. Kolmapäeval läksime Marisega kahekesi välja, et eesti keeles naistejuttu ajada. Läksime taas Madisoni, kus eelmisel pühapäeval olime käinud, seal on söögid-joogid odavamad. Kohale jõudes valisime näksimist ja õlled. Kui ettekandja oli tellimused ära kuulanud, küsis ta meie käest isikuttõendavat dokumenti. Minul oli õnneks ID-kaart kaasas, Marisel oli aga ainult ISIC-kaart, ettekandjale see ei sobinud, sest dokument peab olema riigi poolt väljastatud. Vaielda oli võimatu, lisaks sellele oleks pidanud Maris kell 9 lahkuma (me jõudsime sinna kl 8). Lõpuks otsustasime ainult süüa võtta. Kui me sellest ettekandjale teatasime, siis ta ütles, et oodake palun, võttis taskust telefoni, vaatas kella ja ütles siis: "Noh, peaks jõudma küll". Vot selline "tore" teenindus. Pärast näksimist läksime ühte teise pubisse, kus jõime paar õlut, ajasime juttu ja kuulasime isegi mingit bändi. Kui ma koju jõudsin, kuulas Alar interneti kaudu Raadio 2 hommikuprogrammi.
Neljapäeval olime niisama kodus, kui Maris helistas, et ta on väikse seltskonnaga väljas, et kas me tahame ka tulla. Mõtlesime, et miks mitte. Seekord käisime ühes Inglise pubis, seltskond oli väga vahva, sai palju nalja. Sellest on üks video ka, kuidas Maris üritas mitte-eestlastele "Õllepruulijat" õpetada ja siis pärast, kui kõik pidid laulma, laulis ta ikka üksi. Kui ma selle video kunagi endale ka saan, siis riputan siia üles.
Reedel olime küll peale tööd väsinud, aga otsustasime ikkagi hokit vaatama minna. Seekord käisime kahekesi, aga pealtvaatajaid oli rohkem, kui eelmine kord. Rohkem oli ka emotsioone, kuna tegemist oli finaalmänguga ja oli näha, et nii Eesti kui Läti mõlemad tahavad väga võita. Mäng oli kiire ja paar korda läks isegi peaaegu kakluseks, lõpptulemuseks oli see, et Eesti võitis viiendat aastat järjest seisuga 2:1. Elagu Eesti!!!! (:
Pärast mängu pidime Marise ja Iisakuga kokku saama, tagasiteel kesklinna kohtasime ühte eesti naist, kes õpetab eesti lasteaias laupäeviti 2. klassi. Marise ja Iisaku leidmisega läks meil aga natuke aega, sest me tulime metroost välja valele tänavale ja eksisime ära. Polnud just eriti tore, sest ilm oli külm ja tuul oli tugev ning lõikas nagu žiletiga. Lõpuks leidsime õige koha üles, enne järgmisse kohta suundumist kuulasime veel paar laulu parasjagu esinevalt bändilt.
Kokku käisime sellel õhtul kolmes pubis. Teine pubi oli Graffiti, see on peaaegu nagu Genklubi Tartus, ainult selle vahega, et ta näeb seest natuke parem välja. Pubi asub Hiinalinna kandis ja sinna kõndides nägime palju põnevaid seinajoonistusi, mida me ilmselt mõnel ilusal nädalavahetusepäeval pildistama läheme. Esinesid kolm artisti, kõik olid hästi huvitavad ja pigem sellised alternatiivsed. Graffitist edasi läksime ühte pubisse, mille nime ma ei mäleta (mitte et me oleks purjus olnud, lihtsalt ei mäleta). Seal jõime ühe joogi, mille nime ma jälle ei mäleta, aga mis koosneb siidrist ja Guinessi õllest. Meie arust oli natuke hapuka maitsega, siider ja Guiness eraldi maitsevad meile rohkem. Varsti peale seda jooki olime esimesed "tujurikkujad" ja läksime koju ära.
Laupäeval me pubis ei käinud, küll aga ökomessil (Green Living Show). Midagi rabavalt uut seal ei olnud: palju päikesepaneele, taaskasutust, elektriautosid ja igasuguseid erinevaid sööke-jooke. Söögi-joogi poole peal oli palju rohkem rahvast, sest seal sai maitsta. Me proovisime ka igasuguseid asju. Siis me võitsime veel Tim Hortoni termoskruusid (Tim Horton on Kanadas iga nurga peal olev kohviputka, kust saab kohvi, teed, kakaod, burgerit, sõõrukut ja mida kõike veel), millega saab iga kohvi või tee pealt 10 senti odavamalt, lisaks veel kupongi, millega saab ühe joogi tasuta. Marise peika Iisak oli ka messil oma firmaga Orange Drop, mis esindab vanade patareide ja akude jms korjamist ja taaskasutamist. Neil oli üks näidis ka, millelt sai näha, mis vanadest patareidest tehakse. Põhimõtteliselt saab sealt terast, mis läheb taaskasutusse, pliid ja magneesiumit ja väetist, mida saab kasutada nt maisi kasvatamiseks. Kokkuvõttes on kasulik patareid kogumispunktidesse viia, sest sealt tuleb meie toit.
Pärast messi kolasime veel poodides, aga ei ostnud midagi, sest olime väsinud ja kõhud olid tühjad. Käisime Nikoni poes lainurkobjetiive vaatamas. Täna, pühapäeval, saigi Alar ühe uhkeks omanikuks.
Ilma suhtes on meil hetkel tagasilöök - kuigi nartsissid juba õitsevad, on viimased päevad väga külmad olnud ja ainult vihma kallanud, täna isegi tuli laia lund veidike.
Mis seal ikka, olge tublid ja järgmise kirjutamiseni!
PS: Juss, sa küsisid kunagi spring rolls'ide kohta. See liigitub tõesti hiina toidu alla, need on sellised rullid, kus sees on juurviljad ja peal on taigen, kogu asi käib fritüürist läbi. Täitsa maitvad olid!
PS PS: Kui juba fritüürist juttu oli, siis Maris rääkis, et osades pubides pakutakse friteeritud Marsi šokolaadi. Loodatavasti leiame siinolemise ajal sellise pubi, sest ma tahaks huvi pärast seda proovida!
Monday, April 11, 2011
Eedu-Teedu-Peedu-Eesti-Läti-Leedu
Eelmine nädal möödus põhiliselt töötades, õhtuti olime väsinud ja ei teinud suurt midagi. Reedel aga käisime hokit vaatamas, sellest kujunes üks paras komejant. Ega see polnudki suur mäng, mängisid Eesti ja Läti (ehk siis kohalikud Eesti ja Läti esindajad). Siin mängivad kord aastas Eesti, Läti ja Leedu Balti karikale. Ürituse koondnimetus on North American Baltic Cup, Eesti meeskond on selle viis aastat järjest võitnud. Reedel mängiski Eesti Läti vastu ja sellest mängust olenes finaal. Paraku läks aga nii, et meil oli pikk tööpäev ja me jõudsime kell 17.30 koju. Mäng algas kl 19.00 ja koosnes kolmest 15-minutilisest osast. Hokisaal aga asub teises linna otsas, sinna sõidab üle tunni aja. Nii me siis käisimegi mõlemad Alariga pesus, tegime süüa, sõime, riietusime ja lahkusime kodust – seda kõike 30 minuti jooksul. Kohale jõudes oli 2/3 mängust läbi ja Eesti 0:5 kaotusseisus. Alguses me istusime väravavahi taha, aga seal polnud eriti inimesi, kõik Kanada eestlased olid külje peal. Me siis otsustasime ka külje peale istuma minna. Selle aja jooksul, kui me tribüüni taga olime, lõi Eesti värava! Halleluuja! Eesti võistkond lõi veel teise värava ka, aga ma kas ei pannud seda tähele või ei saanud aru, et värav löödi. Ega ma hokist suurt ei jaga kah. Põnev oli sellegipoolest! Kuigi Eesti kaotas 2:5, sai ta edasi finaali, mis toimub sellel reedel, 15. Aprillil. Samuti sai finaali Läti. Plaanis on minna vaatama ja üritame siis õigeks ajaks kohale jõuda, et omadele kaasa elada! Muidu pärast mängu läksime Marise ja Iisakuga “kaotusvalu” leevendama. Käisime samas pubis, kus eelmine kord, sest teised olid puupüsti täis ja vaba lauda ei olnud.
Muuseas kuulsime hokimängul kohalike eestlaste eesti keelt. Oi, on see vast huvitav! Noh, tegelikult on see huvitav meile, kes me oleme Eestis terve elu elanud. Kõige paremini iseloomustab kohalike keelekasutust ilmselt Google’i tõlkeprogramm. Väga palju on otsetõlget, nt “Go Eesti, go!” - “Mine, Eesti, mine!” Samas mulle tundus, et nooremate eesti keel on parem. Üks (ma arvan) umbes 6-7-aastane poiss karjus: “Mis sa passid? Mängida ei oska või??!!” Kõlab ju sama moodi nagu meie poiskeste keel! Eks meie inglise keel ole ka kohmakas kohalikele kuulata, aga täitsa huvitav on kuulda, kuidas meie emakeelt mujal maailmas räägitakse, ning otseloomulikult on kiiduväärne, et siin seda ikka püütakse elus hoida ning edasi anda. Nii peakski ju olema, et kui lähed elama võõrasse keskkonda, siis omandad kohaliku keele ning samas püüad oma keelt ka alles hoida. Mitte nagu mõned Eestis elavad rahvused, kes on 60 aastat siin elanud ning ikka ei saa elementaarsetest asjadestki aru.
Laupäeval töötasime, peale tööd käisime jalutamas, sest ilm oli imeilus! 20 kraadi sooja ja päike paistis, muru hakkab juba rohekat tooni võtma. Me nägime siinoleku jooksul esimest korda (elusat) pesukaru. Tavaliselt on nad öise eluviisiga, siis nad käivad prügikastides pidu pidamas ja inimestele peavalu tegemas. Meie nähtud isend jõi jõe ääres vett ja kadus õige pea võpsikusse. Õhtul vaatasime filmi, “Rocknrollast” ei ju saa kunagi küll!
Pühapäeval sai lõpuks ometi magada. See tähendab siis, et mina sain magada, Alaril läks ikka kell 8 hommikul uni ära. Ennelõunal oli äike, muudkui müristas, lõi välku ja sadas vihma. Müristas pikemalt kui meil kodus. Ei tea küll miks? Eks siin Ameerikas peab kõik suurem olema, järelikult müristab ka pikemalt. Muuhulgas tegin pühapäeval ka pannkooke. Ostsin pannkoogijahu ja vaatasin paki pealt, mis veel vaja on ja kuidas tegema peab. Siin on huvitav see, et mõõtühikuks on cup, see on siis eesti keeles…ee…topsitäis? No midagi sellist. Poes müüaksegi topsikesi, millega koostisaineid mõõta saab. Näiteks dollaripoes oli neljane komplekt: ¼ topsi, ½ topsi, ¾ topsi ja 1 topsitäis. Õnneks olid pannkookide retseptis sulgudes milliliitrid ka, nii et sain enam-vähem kogustest aru. Pannkoogid tulid maitsvad.
Pühapäeva õhtul läksime tüdrukutega välja, et tähistada Marise abiellumist, õigemini tema viimaseid vallalisi päevi. Pulmadeni on tegelikult veel aega, aga kuna Maris sõidab sel nädalavahetusel ära ja tuleb tagasi alles suve lõpus, siis otsustasime, et võiks ikka natuke koos midagi teha. Läksime neljakesi (Maris, Jackie, üks leedu neiu Sandra ja mina) Madisoni pubisse, see on hästi-hästi suur pubi, kus on mitu korrust ja palju baare. Mulle väga meeldis see koht, loodetavasti satume veel millalgi sinna. Üritus ise oli täielik naistekas: söögi ja joogi kõrvale käis pidev mokalaat. Kahju ainult, et see pühapäeva peale sattus, oleks kauem istuda saanud ja võib-olla mõne joogi rohkem teinud. Sellegipoolest oli väga tore!
Te nüüd kindlasti mõtlete, mida vaene Alar tegi, sest teda ju ometi naistekale kaasa ei võetud. Alar oli hoopis tubli ja käis ujumas.
Ajaloohuvilistele veel üks link:
Siit saab lugeda selle kohta, kuidas eestlased Walnuti-nimelise laevaga Stockholmist Kanadasse tulid. Selle sama laevaga tuli ka Alari vanatädi pere. Me ise ei ole päris lõpuni lugenud, aga nii palju, kui oleme, on väga huvitav olnud. Mõnes lõigus saate aimu ka kohalike eestlaste keelekasutusest.
Novot siis, me oleme peaaegu kuu aega juba siin olnud. Õnneks on meie siinolemisest kujunenud täpselt nii vahva seiklus, nagu ma ette kujutasin ja lootsin, oleme kohtunud väga toredate ja huvitavate inimestega ja näinud tõeliselt suure linna võlusid. Igatahes, õhtuti me patja ei nuta, et tahaks koju. Küll viie kuu pärast koju ka saab, peale mõnda väiksemat ja suuremat seiklust (:
Marisele pühendatud tüdrukuteõhtu (esimesel pildil mina ja Maris, teisel Jackie ja Sandra):
Saturday, April 9, 2011
Tuesday, April 5, 2011
Vahtrasiirupi festival
Kõigepealt suur-suur tänu kõigile, kes kirjutada viitsisid! Mulle meeldib ikka mõelda, et meie suhe on vastastikune – meie kirjutame, kuidas meil läheb, ja teie kirjutate, kuidas teil läheb (kas või paari lausega). Eksole??!!
Eelmise nädala lõpus ei teinud me suurt midagi, käisime tööl, laupäeval hulgilao moodi poes ja jalutamas ning pühapäeval vahtasiirupifestivalil. Hulgilaost ostsime endale ka New Yorgi Eyewitness Travelguide’i raamatu. Plaanime millalgi suve alguses Suures Õunas ka ära käia. Kui ma õhtul seda raamatut uurima hakkasin, siis ma avastasin ühe päris suure apsaka. Seal oli NY’s elavaid erinevaid etnilisi gruppe tutvustav lehekülg, kus keskel oli kaart, äärtes jutt ja jutu juurest viitas noolega kaardi peale, kus oli ka vastava maa lipp. Muuhulgas oli juttu venelastest, ilus suur õigeusu kiriku pilt kõrval. Ja siis tuli noolega viide lipule – see oli Nõukogude Liidu lipp! Punane ja sirbi ja vasaraga! Ja see raamat on 2011. aasta trükist….
Pühapäeva hommikul rääkisin Skype’s emmega (nii tore on omaste häält kuulda, meili teel suhtlemine pole üldse nii vahva!), siis korjasid Sean, Iisak ja Maris meid peale ning me sõitsime Bruce Millsi vahtrasiirupi festivalile. See koht on Torontost põhja poole sõita, Toronto linnapiirist väljas, aga asustus jätkub. Vahtrasiirupit seal ei tehta, aga see on väga mõnus vaba aja veetmise koht, kus saab vaadata, kuidas vahtrasiirupit on läbi ajaloo tehtud. Lisaks on seal mitmed matkarajad. Koha miinuseks on see, et ühistranspordiga ei saa väga lähedale. Saab küll bussiga, aga bussipeatus on 8 km kaugusel Bruce Millsi festivalikohast.
Kui kohale jõudsime, oli seal juba päris palju rahvast. Kirjade järgi algas iga täistund väike giidiga tuur, kus näidati erinevaid vahtra ja vahtrasiirupiga seotud asju, erinevaid siirupi saamise meetodeid läbi ajaloo. Kuna aga inimesed käisid seda rada ka ilma giidita, siis otsustasime meiegi ise vaadata, et siis pärast metsa kolama minna. Väga põnev oli! Seal näidati, kuidas vahtramahlast vett välja keedeti, sai siirupit maitsta, nägime erinevaid tikkamisvahendeid (vanad puust ja tänapäevased plastikust tilad), suuri tünne, millega mahl metsast koju veeti jne.
Pärast tuuri piilusime veel väiksesse poekesse, kus müüdi vahtrasiirupit ja sellest tehtud maiustusi. Kahjuks enamus maiustusi oli otsas, me oleksime tahtnud osta sellist pulgakommi, kus oli vahtrasiirupikaramellist vahtralehekujuline lutsukomm otsas. Nagu kunagi oli Eestis kukekomm, kui keegi mäletab.
Seejärel läksime metsa kolama. Alguses mööda matkarada, hiljem sellest ka kõrvale. Maapind oli veel kohati märg ja porine, kohtasime isegi mõnda viimast lumekuhilat, aga muidu oli väga mõnus. Meie matkamise katkestas katkine sild. Mida teha, kui su tee peal on ees katkine sild? Muidugi tuleb siis teha puupulgakeste ujumisvõistlus! Igaüks valis endale puutüki ja võitis see, kelle toigas kõige esimesena teatud punkti ujus, oma tokikese liikumist võis aidata, Mina jäin kohe viimaseks, sest minu puutükk jäi niimoodi kinni, et ma ei saanud seda aidata. Alar jäi napilt teiseks. Üleüldse jõudis finišisse kaks puutükki.
Hiljem kolasime veel metsas ja festivali ümbruses, käisime igaks juhuks vaatamas, kas pulgakomme on juurde toodud (ei olnud) ja sõitsime linna tagasi. Linnas käisime söömas poutine’i, friikartulid pruuni kastme ja juustutükkidega. See olevat väga kanadapärane toit. Maitsev oli.
Teisipäeval oli üle kolme nädala esimene päev, kus mina ja Alar koos ei olnud. Saime hakkama küll! Mina käisin koristamas, Alar aitas puhastusainet valmistada. Me kasutame siin ühte isetehtud puhastusvahendit, mis muuseas töötab väga hästi! Maret läheb mai alguses seda Eestisse promoma ka, kui ma ei eksi, siis Lõunakasse. Nii et jälgige reklaami!
Tahtsin veel kirjutada kahest asjast. Esimene neist on seotud kohalike kommetega. Ma ei ole kindel, kas need on kohalikud kombed üldse või on need kohalike eestlaste kombed. Igatahes, ma jutustan nüüd ümber seda, mis Maris mulle rääkis, ma loodan, et ta ei pahanda. Kuna Maris ja Iisak abielluvad varsti, siis korraldati neile Eesti Majas (üllatus)pidu. Söögi ja joogi kõrvale mängiti huvitavaid mänge ja tulevasele abielupaarile tehti kingitusi. Nt mängiti sellist mängu, et pidi viskama 2-dollarilisi münte pudeliteni. Kes kõige lähemale sai, see võitis pudeli endale. Ja visatud raha läks noorpaarile. Samuti läks noorpaarile baaris kulutatud raha. Väga mõistlik, sest noortel abiellujatel ikka kulub raha (: Huvitav traditsioon igatahes, Eestis tuuakse kingitused ja kaardid pulma, enne pulma sellist noorpaari pidu ei tehta.
Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on see, mida siinsed inimesed eestlastest ja Eestist teavad. Noh, ega nad suurt midagi ei teagi tavaliselt. Kui me ennast tutvustame, siis me ütleme, et me oleme Euroopast ja hiljem täpsustame, et Eestist. Kui me lihtsalt ütleksime, et me oleme Eestist, siis nende jaoks võiks Eesti Aafrikas, Aasias või tont teab kus olla. See pole muidugi uudis, sest Lääne-Euroopas võib samasugust nähtust kohata. Aga mõned siiski on Eestist kuulnud, need on tavaliselt inimesed, kes on palju reisinud. Näiteks täna koristasime ühe erakliendi juures, kes tuli meie juurde ja ütles arutledes: “Ma mõtlen praegu, kas teie aktsent on pigem eesti või läti keele aktsent…” Minul oli täiesti ohhoooo-effekt, sest me polnud ennast väga tutvustanud talle. Kui ma ütlesin, et me oleme eestlased, siis ta oli nii arvanudki, sest talle tundus, et soomlastel on sarnane aktsent. Üldiselt teavad siinsed inimesed Eesti kohta esimesena seda, et meil on väga hästi arenenud infotehnoloogia. Ja ma olen kahes siinses majas näinud Arvo Pärdi CD-d! Ja keegi oli kuulnud seda, et Eestis on ilusad naised (seda ma kuulsin vist siirupifestivalil). Eesti on väike, aga tubli (:
Siinkohal tahaksime järgmiste piltidega tervitada meie blogi vaimset ristiema Agnest (või Agnes von Nurmet, nagu Alar ütleb). Soovilooks on Metallica "Turn the page". Aitäh.
Järgmiste kirjutamisteni!
Subscribe to:
Posts (Atom)