Eelmine nädal möödus põhiliselt töötades, õhtuti olime väsinud ja ei teinud suurt midagi. Reedel aga käisime hokit vaatamas, sellest kujunes üks paras komejant. Ega see polnudki suur mäng, mängisid Eesti ja Läti (ehk siis kohalikud Eesti ja Läti esindajad). Siin mängivad kord aastas Eesti, Läti ja Leedu Balti karikale. Ürituse koondnimetus on North American Baltic Cup, Eesti meeskond on selle viis aastat järjest võitnud. Reedel mängiski Eesti Läti vastu ja sellest mängust olenes finaal. Paraku läks aga nii, et meil oli pikk tööpäev ja me jõudsime kell 17.30 koju. Mäng algas kl 19.00 ja koosnes kolmest 15-minutilisest osast. Hokisaal aga asub teises linna otsas, sinna sõidab üle tunni aja. Nii me siis käisimegi mõlemad Alariga pesus, tegime süüa, sõime, riietusime ja lahkusime kodust – seda kõike 30 minuti jooksul. Kohale jõudes oli 2/3 mängust läbi ja Eesti 0:5 kaotusseisus. Alguses me istusime väravavahi taha, aga seal polnud eriti inimesi, kõik Kanada eestlased olid külje peal. Me siis otsustasime ka külje peale istuma minna. Selle aja jooksul, kui me tribüüni taga olime, lõi Eesti värava! Halleluuja! Eesti võistkond lõi veel teise värava ka, aga ma kas ei pannud seda tähele või ei saanud aru, et värav löödi. Ega ma hokist suurt ei jaga kah. Põnev oli sellegipoolest! Kuigi Eesti kaotas 2:5, sai ta edasi finaali, mis toimub sellel reedel, 15. Aprillil. Samuti sai finaali Läti. Plaanis on minna vaatama ja üritame siis õigeks ajaks kohale jõuda, et omadele kaasa elada! Muidu pärast mängu läksime Marise ja Iisakuga “kaotusvalu” leevendama. Käisime samas pubis, kus eelmine kord, sest teised olid puupüsti täis ja vaba lauda ei olnud.
Muuseas kuulsime hokimängul kohalike eestlaste eesti keelt. Oi, on see vast huvitav! Noh, tegelikult on see huvitav meile, kes me oleme Eestis terve elu elanud. Kõige paremini iseloomustab kohalike keelekasutust ilmselt Google’i tõlkeprogramm. Väga palju on otsetõlget, nt “Go Eesti, go!” - “Mine, Eesti, mine!” Samas mulle tundus, et nooremate eesti keel on parem. Üks (ma arvan) umbes 6-7-aastane poiss karjus: “Mis sa passid? Mängida ei oska või??!!” Kõlab ju sama moodi nagu meie poiskeste keel! Eks meie inglise keel ole ka kohmakas kohalikele kuulata, aga täitsa huvitav on kuulda, kuidas meie emakeelt mujal maailmas räägitakse, ning otseloomulikult on kiiduväärne, et siin seda ikka püütakse elus hoida ning edasi anda. Nii peakski ju olema, et kui lähed elama võõrasse keskkonda, siis omandad kohaliku keele ning samas püüad oma keelt ka alles hoida. Mitte nagu mõned Eestis elavad rahvused, kes on 60 aastat siin elanud ning ikka ei saa elementaarsetest asjadestki aru.
Laupäeval töötasime, peale tööd käisime jalutamas, sest ilm oli imeilus! 20 kraadi sooja ja päike paistis, muru hakkab juba rohekat tooni võtma. Me nägime siinoleku jooksul esimest korda (elusat) pesukaru. Tavaliselt on nad öise eluviisiga, siis nad käivad prügikastides pidu pidamas ja inimestele peavalu tegemas. Meie nähtud isend jõi jõe ääres vett ja kadus õige pea võpsikusse. Õhtul vaatasime filmi, “Rocknrollast” ei ju saa kunagi küll!
Pühapäeval sai lõpuks ometi magada. See tähendab siis, et mina sain magada, Alaril läks ikka kell 8 hommikul uni ära. Ennelõunal oli äike, muudkui müristas, lõi välku ja sadas vihma. Müristas pikemalt kui meil kodus. Ei tea küll miks? Eks siin Ameerikas peab kõik suurem olema, järelikult müristab ka pikemalt. Muuhulgas tegin pühapäeval ka pannkooke. Ostsin pannkoogijahu ja vaatasin paki pealt, mis veel vaja on ja kuidas tegema peab. Siin on huvitav see, et mõõtühikuks on cup, see on siis eesti keeles…ee…topsitäis? No midagi sellist. Poes müüaksegi topsikesi, millega koostisaineid mõõta saab. Näiteks dollaripoes oli neljane komplekt: ¼ topsi, ½ topsi, ¾ topsi ja 1 topsitäis. Õnneks olid pannkookide retseptis sulgudes milliliitrid ka, nii et sain enam-vähem kogustest aru. Pannkoogid tulid maitsvad.
Pühapäeva õhtul läksime tüdrukutega välja, et tähistada Marise abiellumist, õigemini tema viimaseid vallalisi päevi. Pulmadeni on tegelikult veel aega, aga kuna Maris sõidab sel nädalavahetusel ära ja tuleb tagasi alles suve lõpus, siis otsustasime, et võiks ikka natuke koos midagi teha. Läksime neljakesi (Maris, Jackie, üks leedu neiu Sandra ja mina) Madisoni pubisse, see on hästi-hästi suur pubi, kus on mitu korrust ja palju baare. Mulle väga meeldis see koht, loodetavasti satume veel millalgi sinna. Üritus ise oli täielik naistekas: söögi ja joogi kõrvale käis pidev mokalaat. Kahju ainult, et see pühapäeva peale sattus, oleks kauem istuda saanud ja võib-olla mõne joogi rohkem teinud. Sellegipoolest oli väga tore!
Te nüüd kindlasti mõtlete, mida vaene Alar tegi, sest teda ju ometi naistekale kaasa ei võetud. Alar oli hoopis tubli ja käis ujumas.
Ajaloohuvilistele veel üks link:
Siit saab lugeda selle kohta, kuidas eestlased Walnuti-nimelise laevaga Stockholmist Kanadasse tulid. Selle sama laevaga tuli ka Alari vanatädi pere. Me ise ei ole päris lõpuni lugenud, aga nii palju, kui oleme, on väga huvitav olnud. Mõnes lõigus saate aimu ka kohalike eestlaste keelekasutusest.
Novot siis, me oleme peaaegu kuu aega juba siin olnud. Õnneks on meie siinolemisest kujunenud täpselt nii vahva seiklus, nagu ma ette kujutasin ja lootsin, oleme kohtunud väga toredate ja huvitavate inimestega ja näinud tõeliselt suure linna võlusid. Igatahes, õhtuti me patja ei nuta, et tahaks koju. Küll viie kuu pärast koju ka saab, peale mõnda väiksemat ja suuremat seiklust (:
Marisele pühendatud tüdrukuteõhtu (esimesel pildil mina ja Maris, teisel Jackie ja Sandra):
No comments:
Post a Comment