Vahtrasiirupi festival

Kõigepealt suur-suur tänu kõigile, kes kirjutada viitsisid! Mulle meeldib ikka mõelda, et meie suhe on vastastikune – meie kirjutame, kuidas meil läheb, ja teie kirjutate, kuidas teil läheb (kas või paari lausega). Eksole??!!

Eelmise nädala lõpus ei teinud me suurt midagi, käisime tööl, laupäeval hulgilao moodi poes ja jalutamas ning pühapäeval vahtasiirupifestivalil. Hulgilaost ostsime endale ka New Yorgi Eyewitness Travelguide’i raamatu. Plaanime millalgi suve alguses Suures Õunas ka ära käia. Kui ma õhtul seda raamatut uurima hakkasin, siis ma avastasin ühe päris suure apsaka. Seal oli NY’s elavaid erinevaid etnilisi gruppe tutvustav lehekülg, kus keskel oli kaart, äärtes jutt ja jutu juurest viitas noolega kaardi peale, kus oli ka vastava maa lipp. Muuhulgas oli juttu venelastest, ilus suur õigeusu kiriku pilt kõrval. Ja siis tuli noolega viide lipule – see oli Nõukogude Liidu lipp! Punane ja sirbi ja vasaraga! Ja see raamat on 2011. aasta trükist….

Pühapäeva hommikul rääkisin Skype’s emmega (nii tore on omaste häält kuulda, meili teel suhtlemine pole üldse nii vahva!), siis korjasid Sean, Iisak ja Maris meid peale ning me sõitsime Bruce Millsi vahtrasiirupi festivalile. See koht on Torontost põhja poole sõita, Toronto linnapiirist väljas, aga asustus jätkub. Vahtrasiirupit seal ei tehta, aga see on väga mõnus vaba aja veetmise koht, kus saab vaadata, kuidas vahtrasiirupit on läbi ajaloo tehtud. Lisaks on seal mitmed matkarajad. Koha miinuseks on see, et ühistranspordiga ei saa väga lähedale. Saab küll bussiga, aga bussipeatus on 8 km kaugusel Bruce Millsi festivalikohast.

Kui kohale jõudsime, oli seal juba päris palju rahvast. Kirjade järgi algas iga täistund väike giidiga tuur, kus näidati erinevaid vahtra ja vahtrasiirupiga seotud asju, erinevaid siirupi saamise meetodeid läbi ajaloo. Kuna aga inimesed käisid seda rada ka ilma giidita, siis otsustasime meiegi ise vaadata, et siis pärast metsa kolama minna. Väga põnev oli! Seal näidati, kuidas vahtramahlast vett välja keedeti, sai siirupit maitsta, nägime erinevaid tikkamisvahendeid (vanad puust ja tänapäevased plastikust tilad), suuri tünne, millega mahl metsast koju veeti jne.

Pärast tuuri piilusime veel väiksesse poekesse, kus müüdi vahtrasiirupit ja sellest tehtud maiustusi. Kahjuks enamus maiustusi oli otsas, me oleksime tahtnud osta sellist pulgakommi, kus oli vahtrasiirupikaramellist vahtralehekujuline lutsukomm otsas. Nagu kunagi oli Eestis kukekomm, kui keegi mäletab.

Seejärel läksime metsa kolama. Alguses mööda matkarada, hiljem sellest ka kõrvale. Maapind oli veel kohati märg ja porine, kohtasime isegi mõnda viimast lumekuhilat, aga muidu oli väga mõnus. Meie matkamise katkestas katkine sild. Mida teha, kui su tee peal on ees katkine sild? Muidugi tuleb siis teha puupulgakeste ujumisvõistlus!  Igaüks valis endale puutüki ja võitis see, kelle toigas kõige esimesena teatud punkti ujus, oma tokikese liikumist võis aidata, Mina jäin kohe viimaseks, sest minu puutükk jäi niimoodi kinni, et ma ei saanud seda aidata. Alar jäi napilt teiseks. Üleüldse jõudis finišisse kaks puutükki.

Hiljem kolasime veel metsas ja festivali ümbruses, käisime igaks juhuks vaatamas, kas pulgakomme on juurde toodud (ei olnud) ja sõitsime linna tagasi. Linnas käisime söömas poutine’i, friikartulid pruuni kastme ja juustutükkidega. See olevat väga kanadapärane toit. Maitsev oli.

Teisipäeval oli üle kolme nädala esimene päev, kus mina ja Alar koos ei olnud. Saime hakkama küll! Mina käisin koristamas, Alar aitas puhastusainet valmistada. Me kasutame siin ühte isetehtud puhastusvahendit, mis muuseas töötab väga hästi! Maret läheb mai alguses seda Eestisse promoma ka, kui ma ei eksi, siis Lõunakasse. Nii et jälgige reklaami!

Tahtsin veel kirjutada kahest asjast. Esimene neist on seotud kohalike kommetega. Ma ei ole kindel, kas need on kohalikud kombed üldse või on need kohalike eestlaste kombed. Igatahes, ma jutustan nüüd ümber seda, mis Maris mulle rääkis, ma loodan, et ta ei pahanda. Kuna Maris ja Iisak abielluvad varsti, siis korraldati neile Eesti Majas (üllatus)pidu. Söögi ja joogi kõrvale mängiti huvitavaid mänge ja tulevasele abielupaarile tehti kingitusi. Nt mängiti sellist mängu, et pidi viskama 2-dollarilisi münte pudeliteni. Kes kõige lähemale sai, see võitis pudeli endale. Ja visatud raha läks noorpaarile. Samuti läks noorpaarile baaris kulutatud raha. Väga mõistlik, sest noortel abiellujatel ikka kulub raha (: Huvitav traditsioon igatahes, Eestis tuuakse kingitused ja kaardid pulma, enne pulma sellist noorpaari pidu ei tehta.

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on see, mida siinsed inimesed eestlastest ja Eestist teavad. Noh, ega nad suurt midagi ei teagi tavaliselt. Kui me ennast tutvustame, siis me ütleme, et me oleme Euroopast ja hiljem täpsustame, et Eestist. Kui me lihtsalt ütleksime, et me oleme Eestist, siis nende jaoks võiks Eesti Aafrikas, Aasias või tont teab kus olla. See pole muidugi uudis, sest Lääne-Euroopas võib samasugust nähtust kohata. Aga mõned siiski on Eestist kuulnud, need on tavaliselt inimesed, kes on palju reisinud. Näiteks täna koristasime ühe erakliendi juures, kes tuli meie juurde ja ütles arutledes: “Ma mõtlen praegu, kas teie aktsent on pigem eesti või läti keele aktsent…” Minul oli täiesti ohhoooo-effekt, sest me polnud ennast väga tutvustanud talle. Kui ma ütlesin, et me oleme eestlased, siis ta oli nii arvanudki, sest talle tundus, et soomlastel on sarnane aktsent. Üldiselt teavad siinsed inimesed Eesti kohta esimesena seda, et meil on väga hästi arenenud infotehnoloogia. Ja ma olen kahes siinses majas näinud Arvo Pärdi CD-d! Ja keegi oli kuulnud seda, et Eestis on ilusad naised (seda ma kuulsin vist siirupifestivalil). Eesti on väike, aga tubli (:

Siinkohal tahaksime järgmiste piltidega tervitada meie blogi vaimset ristiema Agnest (või Agnes von Nurmet, nagu Alar ütleb). Soovilooks on Metallica "Turn the page". Aitäh. 

Järgmiste kirjutamisteni!