Pikk nädalavahetus

Nüüd on vist natuke hilja toredaid lihavõttepühi soovida, aga loodan et teil kõigil oli mõnus pikk nädalavahetus. Meil igatahes oli!

Reedel oli muidu ilus ilm, aga tuul oli kohutavalt külm. Käisime jalutamas, alustasime lähedalasuvast pargist, jõudsime väga suurte majadega (loe: rikaste) linnaossa ja siis ühte botaanikaaeda. Kokku kolasime ringi umbes 3 tundi, aga me polnud ainukesed. Päiksepaisteline ilm meelitas välja väga palju inimesi, kes kas jalutades, sörkides, rulluiskudel või rattaga sõites vaba päeva nautisid. Muuhulgas nägime ka jäätiseautot ja muidugi pidime jäätis ostma, kuigi tegelikult polnud just nii soe, et seda oleks nautida saanud. Aga mõte on see, mis loeb! Kuidas see ütlus oligi…kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlased. Või midagi sellist.

Laupäeva hommikul saime oma kingsize madratsi kätte. Ostsime selle kaks nädalat tagasi ühelt India perelt, kes kolis tagasi Indiasse ja müüs oma asjad ära. Terve voodi oli meie jaoks kallis, aga madrats on ka täitsa ok, sest me kas müüme ta enne äraminekut kellelegi edasi või jätame lihtsalt maha. Igatahes, diivani tõstsime elutuppa tagasi. Madratsil on voodi ees isegi mõned plussid: kassid ei saa sinna alla peita, lisaks sellele ei pea enam voodi alt koristama.
Lisaks sellele värvisime mune, sibulakoortega. See tähendab - kuna meil eriti palju neid koori polnud, siis valged munad värvusid lihtsalt pruuniks, nagu tavalised pruunid munad. Noh, värvimuutus seegi....

Lõunast läksime all-linna kolama. Käisime Bata kingamuuseumis, mis oli päris lahe elamus. Väljapanekud algasid keldrikorrusel, kus sai vaadata jalanõusid läbi ajaloo ja usundite raames, lisaks kõiki tööriistu, mida kingsepad kasutavad. Samuti olid seal erinevate elukutsete esindajate jalavarjud. Esimesel korrusel olid Kanada kuulsuste annetatud jalanõud, muuhulgas Justin Bieberi, Billy Talenti, Nickelbacki, Alanis Morissette’i “sussid”. Teisel korrusel oli kaks näitust: Põhja-Ameerika põlisrahvaste jalavarjudest ning 1920ndate aastate moest. Kolmas korrus oli pühendatud kunstile: põnevad kunstilised jalanõud, maalid, karikatuurid jne. 

Peale muuseumi jalutasime Kensingtoni turule, see on hästi värviline ja elust kihav, paarist tänavast koosnev Hiinalinna osa, kus on palju erinevaid väikseid putkasid ja poode ja välilette ja kus ilmselt müüakse kõike. See oli päris huvitav kogemus, suure sagina sees edukalt edasi liikuda ja veel seda nautida ka. Üks põhjusi, miks me veel Kensingtoni turule läksime, oli see, et seal on lahedaid seinajoonistusi ja Alar tahtis lainurkobjektiivi katsetada. Muuseas astusime sisse ühte päris lahedasse tätoveeringusalongi. Uurisin, palju maksab ja värki, tuleb välja, et umbes sama, mis kodus või isegi vähem, kui palgavahet arvestada. Lahke naisterahvas andis nende visiitkaardi ka, et saatku ma oma mustand, siis nad ütlevad täpse hinna. Njaaa…ahvatlev!

Edasi liikusime südalinna poole, et siis metroojaamast koju ära sõita, aga Alaril tuli idee, et prooviks CN Towerit ka pildistada, et kas ikka mahub kaadrisse ära. Niisiis võtsime suuna Toronto peamise vaatamisväärsuse suunas. Sisse me seekord ei läinud, aga Alar tegi terve fotoseeria väljastpoolt – mahtus väga hästi kaadrisse ära!

Enne kojuminekut proovisime veel ühte ameerika tunnusmärki – hot dogi. Neid müükase alllinnas iga nurga peal. Tädi või onu käest saab saiakese vastavalt maitsele valitud vorstiga (ehk siis kas veiseliha-, kanaliha- või taimetoitlasele mõeldud vorstike) ja putka mõlema külje peal on terve posu erinevaid möginaid, mida hot dogile lisada. Meie panime sinept, ketšupit, hapukurki ja ühte eriti teravat kastet. Maitses nagu terava kastmega hot dog.

Pühapäev algas nagu tüüpiline pühapäev ikka – Alaril läks uni kuskil kella 8 ajal hommikul juba ära. Siis ta sõi ühe porgandi ja läks trenni. Mina üritasin allesjäänud unest võtta, mis võtta annab, enne kui ka ennast üles ajasin. Hommikud ON saatanast! Siis tegin pannkooke ja lõunaks läksime Alari sugulaste poole lihavõtte lõunale. See oli selline tore suure pere ja lähemate sugulaste koosviibimine, oli ka noori, kellega tuttavaks saime. Lõunaks pakuti kreekapärast toitu, vääääga maitsev oli. Seltskond oli ka vahva, sai palju nalja. Seal oli üks üpris eakas vanahärra Bruno, eestlane, kes võttis CN Toweri ehitamisest osa. Päris vinge!

Ilm oli fantastiline, jalutasime nii Alari sugulaste poole kui ka sealt tagasi, mõlemad otsad umbes 40 minutit. Hetkel lebotame niisama kodus ja kuulame Metallicat. Homme algab tegus töönädal ja nädalalõpuks on ka juba plaanid tehtud. Aga neist järgmine kord!