Hulle on igasuguseid

Näiteks selliseid, kes õues välku nähes jätavad oma toimingud kohe pooleli, haaravad jope, vihmavarju ja fotoka koos statiiviga ning jookevad ummisjalu katusele. Vajadusel kas või mitu korda nädalas. Kolmapäevane pildistamine läks tulutult, äike mängis meiega pimesikku ja lõi alati meie selja taga. Täna, pühapäeval läks juba paremini. 

 

Nalja sai ka: Alar jooksis alguses rõdule, aga suures tuhinas ei pannud võrkust tähele ning jooksis selle maha. Haiget ta õnneks ei saanud ja eks homme valgega saab ukse ka tagasi ette panna. (:

Väikesed uudised

Suuri ja põnevaid uudiseid meil pole, sest me endiselt täidame enamuse oma vabast ajast Grey Anatoomiaga. Üht-teist siiski ikka on ka. Näiteks see, et eelmisest nädalast töötan nüüd veel ühes kohas - Eesti Elu toimetuses. Eesti Elu on kohalike eestlaste ajaleht, mis ilmub kord nädalas. Käin seal kolmel päeval nädalas korrektuuri lugemas, ülejäänud päevadel üritan koristamistööga tegeleda.

Muidu oli meil just järjekordne pikk nädalavahetus. See tähendab, et enamusel inimestest oli, meie Alariga puhkasime ainult pühapäeval. Eile, esmaspäeval, tähistati siin Victoria päeva, kuninganna Victoria sünnipäeva. Eile ja pühapäeval lasti isegi rakette, eile eriti pikalt. Ega tal eile õige päev tegelikult ei olnud, see on rohkem liikuv püha. Nimelt on Kanadas ette nähtud ainult 12 puhkusepäeva aastas ja seetõttu on peaaegu igasse kuusse tekitatud pikk nädalavahetus, kus siis kas reede või esmaspäev vaba on. Meie käisime küll laupäeval ja esmaspäeval tööl, aga see oli meie endi vaba tahe. Jaanipäeva siin kahjuks ei tähistata, nii et kui teil tuleb eriti pikk nädalavaheus (neli vaba päeva!), siis meil on täiesti tavaline töönädal.

Mis me siis veel teeme? Otsime augustikuuks autot! Meil on plaanis terve augustikuu Kanadas (ja ehk ka USAs) ringi sõita, kõige parem vahend selleks oleks auto. Kuna aga me tuleme Torontosse tagasi ainult paar päeva enne kojusõitu, siis autot osta on väga riskantne, sest paari päevaga see maha müüa tundub võimatu. Ja nii me otsimegi kedagi, kes teaks kedagi, kellel auto niisama seisab ja kes oleks nõus meile augustikuuks seda laenama. See reis on ka põhjus, miks me otsustasime pikal nädalavahetusel tööd teha, kogume seiklemiseks raha.

Rohkem pole hetkel midagi kirjutada, aga juba järgmisel nädalal lähme New Yorki ja küllap siis on, millest rääkida!

Olge moodsad (nagu mu emme ütleb)!

Sõltlased

Meil juhtus selline asi, et mina hankisin endale "Grey anatoomia" kuus esimest hooaega ja nagu te teate, siis sarjade vaatamine on kohutavalt sõltuvust tekitav. Alar torises alguses, et mis tema siis tegema hakkab, kui mina seda "tobedat" sarja vaatan, aga nüüdseks on ta sama suur fänn nagu mina. Nii me veedamegi oma vabad momendid kirurgide draamasid vaadates ja seetõttu pole me suurt midagi muud teinud, millest kirjutada. Eile alustasime 3. hooaja vaatamist. 

Selle nädala alguses kirjutati mulle sellest hostelist, kus me New Yorgis ööbima pidime, et nad on linna poolt sunnitud sulgema ja kahjuks neil ei ole võimalik meid majutada. Noh, mis seal ikka, hakkasin uut peavarju otsima. Aga polegi nii lihtne taskukohast ja võimalikult hea asukohaga hostelit või hotelli leida, kui minekuni on kaks nädalat! Ma jamasin ikka õige mitu tundi uue öömaja leidmisega.

Soe kevad jääb vist sel aastal tulemata, üpris jahe on ikka ja vihma sajab. Siin peaks vist tegelikult midagi suve moodi juba olema. Noh, hea et lumigi ära sulas!

Eks ma kirjutan uuesti, kui sari on vaadatud ja me millegi muuga ka tegeleme. 

Päikest ja palju rõõmu!

Liiklusest

Kirjutame natuke kohalikust liiklusest ka.

Enamus autosid on automaatkäigukastiga, nagu Põhja-Ameerikas ikka. Seni oleme sõitnud ainult ühe autoga, millel on manuaalkäigukast. St mitte ise juhtinud, aga viibinud sellises autos. Kui kiiresti linnas sõita tohib, on natuke ähmane, sest reeglid ütlevad, et 60 km/h, aga juba liikluse jälgimisel on aru saada, et sõidetakse kiiremini. Politseiautosid on päris palju näha, sageli on nad kellegi ka rajalt maha võtnud, nii et ei saa öelda, et kiiruseületamist ei kontrollita. Üks enimkontrollitud asju on veel see, et sa valel kellaajal keelatud pööret ei sooritaks. Siin on täitsa tavaline, et mingitel kellaaegadel on kas vasak- või parempööre keelatud ja siis tuleb mitu tänavahet edasi sõita, et saaks vastava pöörde sooritada ning muidugi sama jagu maad tagasi sõita. Parempööre punase tulega on lubatud, aga see sõltub provintsist. Nt Québeq’is on see keelatud.

Enamus ülekäiguradasid on varustatud fooriga, kui tahad üle tee minna, siis tuleb nupule vajutada, muidu ei pruugi jalakäijale rohelist (siin siis tegelikult valget) tuld tulla. Eestis suhtutakse nendesse nuppudesse pigem skeptiliselt, et need on nö moe pärast ülekäiguradade juurde pandud. Koolide läheduses on ülekäiguradadel veel töölised, kellel on käes stopp-märk ja kes peatavad sellega autosid ka rohelise tule ajal, et lapsed ja ka täiskasvanud üle tee saaksid minna. Koolidega seoses – linnapildis on täiesti tavalised “Simpsonitest” tuttavad koolibussid, mis küll mingil põhjusel enamuse päevast tühjalt ringi vuravad. 

Automarkidest nii palju, et Euroopa autod on siin päris levinud, kõige rohkem on näha BMW-d, Volvot, Audit, Mercedest. Väga levinud on Aasia autod nagu Toyota, Honda, Mazda, Hyundai ja muidugi Subaru. Subaru tundub olevat kanadalaste lemmikauto, vähemalt tänavapildi järgi. Muidugi liigub siin Ameerika autosid, millest ma kuulnudki polnud, nt Acura. Kokkuvõttes on siin igasuguseid autosid: väikseid-suuri, uusi-vanu, huvitavaid-igavaid, kõike. Autode loomaaed on siin  sama kirju kui rahvuste kompott. You name it, we got it!

Rekkad on ka teistsugused kui meil. Meil on sellised ilma kapotita, nö lömmis ninaga rekkad, siis on aga need “ninaga” (nagu veoautod). Veoautod on kandilised selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Alarile meeldivad need väga, ta muudkui unistab, kui häid tööautosid nendest saaks. Nii palju asju mahuks kasti ära!

Ühistransport on üpris hästi korraldatud. Bussid liiguvad tihti ja öösel on ainult mõni tund, kui nad tavapärast marsruuti pidi ei sõida. Bussi sisenetakse esimesest uksest, bussijuhile tuleb kas kuu-, nädala- või päevapiletit näidata või väiksesse kassasse kas täpne raha või ümmargune metallist etteostetud pilet panna. Bussipileti eest tasutud raha ei kontrollita, kogu asi paistab usaldusel töötavat. Bussipilet on kolm dollarit bussist ostes, potsatad oma sendid-mündid rahakarpi ja liigud lihtsalt bussis taha poole, piletit vastu ei saa. Soovi korral saab bussijuhilt transfer’i, see on paberist pilet puhuks, kui sa mõnel ristmikul bussi vahetada tahad. Mulle väga meeldib, et siin ei pea päris iga sõidu eest maksma. Nt eelmisel neljapäeval pidin all-linna tööle minema, teekonnal tuli kasutada bussi, metrood ja trammi. Oma kuupiletit näitasin ainult bussis, sest buss sõitis metroojaama, kus ta peatas sellisel platvormil, millelt sai edasi otse metroosse. Metrooga sõitsin keskjaama, kust läksin otse trammi peale. Metroojaamades on bussi- või trammiplatvormid nende jaoks, kes kuhugi edasi soovivad sõita. Kes ei soovi, läheb läbi väravate välja ja siis kaotab pilet kehtivuse.

Bussidest veel niipalju, et kuna sisenetakse esiuksest, siis bussi esimese kolmandiku aknal on kiri: “Palun liigu tahapoole!” Bussi keskel on aga akendel kiri: “Palun liigu veel natuke tahapoole!” ning bussi tagumises kolmandikus on akendele kirjutatud: “Tänan, et liikusid tahapoole!” Kui sa soovid bussist väljuda, tuleb vajutada stopp-nuppu, sest bussijuht ei peata peatuses, kui seal kedagi ei oota ning keegi bussist väljumise soovi ei avalda. Bussist väljutakse tagumise ukse kaudu (siin on bussidel ainult kaks ust): kui buss peatab, siis tuleb oodata, millal ukse kohal olev roheline tuli põlema läheb ja uks piiks-piiks teeb. Kui kõik see juhtub, tuleb bussiust lükata, see ei avane ise. Kui bussi sisenevad vanemad või käimisraskustega inimesed, noored emmed vankritega vms, siis laseb bussijuht bussi alla poole. Neiud ja noored naised saavad õhtul kella 9-st hommikul kella 5-ni kasutada nõudepeatuse teenust. See on turvalisuse tagamiseks, kui neiu öösel bussiga koju läheb ja tema maja jääb kahe peatuse vahele, siis vastava palve korral teeb bussijuht talle nõudepeatuse. Bussijuhid on siin toredat ja reisijatega arvestavad, mitte sellised mühkamid nagu Eestis. Bussipeatused paikenad enamasti tänavate ristumiskohal ja peatuste nimed tulenevad vastava tänava nimest, mille alguses peatus on. Mis veel busside juures tore on, on see, et kui sa reisid rattaga, siis ratta saab jätta bussi ees olevale raamile.

Metroo ja trammi kohta pole eriti midagi kirjutada, need on nagu metroo ja tramm ikka. Metroos öeldakse järgmise peatuse nime mitu korda ja kui ei kuulnud või ei saanud aru, siis igas peatuses on seina peale suurelt kirjutatud ka, mis peatusega tegemist on. Muidugi kui endal on pea laiali otsas, siis võib peatuse maha magada, nagu täna minuga juhtus…Rong pani just uksed uuesti kinni, kui ma avastasin, et – ups – see oli minu peatus. Eks ma siis sõitsin järgmisse, et jälle tagasi sõita. Rumal pea on jalgadele nuhtluseks!

Kõik tänavad ja kogu liiklus põhineb siin neljale ilmakaarele. Metroo on kas põhja-lõuna- või ida-läänesuunaline, niisamuti bussid.

Inimesed teevad ühistranspordis tavaliselt nelja asja: loevad (massiliselt!!!), kuulavad klappidest muusikat, näpivad oma nutitelefone (ma olen üks ilmselt 10 inimesest Torontos, kellel nutitelefoni ei ole) või magavad. Ülejäänud teevad kõike muud. Mõnikord võib bussis toredaid inimesi ka kohata. Nt ükskord, kui me Alariga töölt koju sõitsime, siis sattusime bussi, mille juhile meeldis hirmsasti hooga ära sõita ja sama suure hooga pidurdada. Püstiseismine oli pehmelt öeldes raske, olgugi, et ma hoidsin torust kinni. Minu vastas istus üks muhe vanahärra, kes muiates ettepoole nõjatus ja mulle siis ütles: “Sa oled jälle napsutanud, eksole?” Mis ma ikka oskasin öelda: “Vahele jäin!” Teinekord aga kuuleb bussis eriskummalisi vestlusi pealt. See oli paar nädalat tagasi, ilmselt kui me Ultima Thulelt öösel koju sõitsime, kui kaks kaaki vestlesid. Üks neist rääkis, kuidas ta bordellis madamil tüdrukuid kantseldada aitab ja kuidas ta ühte Lexusesse mitu korda sisse on murdnud ja et talle meeldivad tema pikad juuksed, sest nii näeb ta välja 16-17-aastane. Ainult kuula ja imesta!

Liiklus ise …ohh, ma ei oskagi öelda, kas see on hullem kui Eestis või mitte. Selles mõttes on, et siin on keskmiselt 3-4 rida mõlemas suunas ja autosid on väga palju, teisalt tundub jällegi, et liikluskultuur on olemas (mida ma kahjuks Eesti kohta öelda ei saa). Eks see ka oleneb jälle, sest siin saavad load inimesed, kes tulevad riikidest, kus autosidki pole, või kui on, siis nendega liigeldakse nii kuidas Jumal juhatab. Või siis tullakse riigist, kus iialgi pole lund sadanud. Kolm korda võib arvata, mis siin talviti sünnib.

Muidu läheb meil endiselt hästi ja päike pasitab ja ilm  on soe ja kevad on südames.

Imeilusat emadepäeva kõikidele emadele!

Soovivad Kärt ja Alar.

PS: Ärge laske ennast kuupäevast eksitada, Eestis oli postitamise ajal juba pühapäev, 8. mai. 

Eesti kultuuri nädal

Taaskord on aeg teha kokkuvõte möödunud nädalast Toronto linnas, meie jaoks juba järjekorras kuuendast. Nädala algus oli sama nagu igal teisel – töö, töö ja töö. Enamasti sadas, teisipäeval-kolmapäeval oli äikest ka. Kolmapäeval käisime poodlemas, mina ostsin pesu, ühed mustad püksid ja muffinipanni. Muffinipanni ostmine oli juba ammu plaanis, eesmärgiga teha vahelduseks võileibadele töö juurde kaasa täisteramuffineid. Ma kohe pean ära mainima, et mulle ei meeldi, et sõna “muffin” kirjutatakse kahe f-ga, mina kirjutaksin “muhvin”. Aga ei hakka ÕS-ga vaidlema! See selleks, kirjapildist hoolimata on muffinid maitsvad, täistera omad veel tervislikud ka. Muidu Alar ostis samuti pesu, siis väiksed kõlarid arvutile ja habemepiiramismasina. Vaatasin kingi ka, aga vot ei ole selliseid kingi, mis kohe meeldiksid, või kui on, siis maksavad need nii palju, et ei raatsi osta.

Nädala sees ostsin lõpuks piletid New Yorki ja broneerisin hosteli ka ära. Nii et Suur Õun, siit me tuleme! New Yorki läheme 1. juunil ja tagasi tuleme 5. juunil. Läheme bussiga, sest see on kõige odavam variant, olgugi, et sõit kestab 10 tundi. Kõigest sellest aga pikemalt siis, kui asi kätte jõuab.

Reedel käisime Eesti Majas Ultima Thule kontserdil, see oli nö lauaga pidu. See tähendab seda, et terve saal oli ilusa valge laudlinaga laudasid täis ja lava ees oli parasjagu ruumi tantsimiseks ka. Rahvast oli üllatavalt palju ning bänd oli suurepärane, nagu ikka. Mul on suur austus inimeste ees, kes teevad hingega seda, mis neile meeldib ja milles nad osavad on, hoolimata väga sealjuures rahast, edevusest ja kuulusest. Maani kummardus Ultima Thule ees selle eest, mida nad oma muusikaga harvadel kontserditel pakuvad! Pidu oli tore, laudkond samuti. Hiljem esines üks bänd – The Dirt Dogs – veel, see on selline jalakeerutamisbänd, mida me paraku kuulama ei jäänud, sest kell näitas peaaegu südaööd ja meid ootas ees tööpäev.

Pärast umbes 6-tunnist und ärkasime üles ja läksime tööle. Võtsime sellel nädalal laupäevase töö  ka teha, sest lisaraha kulub ikka ära. Päev ise oli tihedalt tegevust täis. Kell 12 päeval tulid Metallica piletid müüki, meie olime veel tööl sel ajal. Meil oli ühe tüübiga kokkulepe, et ta ostab meile piletid ära. Kui me kell 1 koju jõudsime, polnud ta veel pileteid saanud, sest server oli maas ja telefon andsin ainult kinnist tooni. Egas midagi, hakkasin kella ühest ise müügilehekülge refresh’ima, vahelduva eduga proovisin ka telefoni teel müügipunkti kätte saada, aga kõik, mis telefonitorusse kostus, oli kinnine toon. Pärast tunniajalist jamamist sain lõpuks kaks piletit interneti teel ostetud. Ma kartsin vahepeal juba, et jäämegi piletitest ilma, aga õnneks nii ei läinud! Tegelikult me ostsime passi ühele 11-päevalisele festivalile Québeq’i linnas, Metallica esineb selle festivali raames. Elton John esineb ka, aga nädal aega varem. Rohkem mulle tuttavaid esinejaid sellel festivalil polnud. Me võtame ilmselt paaripäevase tripi ette, kui Metallicale lähme. Teel Québeq’i on suuruselt teine linn Kanadas, Montreal. Metallica esineb laupäeval, 16. juulil, ilmselt siis neljapäeval ja reedel oleme Montrealis ja siis liigume Québeq’i edasi. On jälle, mida korraldada. Oi, kuidas mulle meeldib reise korraldada! (:

Aga nüüd tagasi laupäeva juurde. Metallica piletid lõpuks käes, kiirustasime taas Eesti Majja, nimelt kinoõhtule. Näidati kahte eesti filmi: “Kuku – mina jään ellu” ja “Kormoranid”. Esimene film oli Kukumäest. Raske on kasutada selle filmi iseloomustamiseks sõna “hea”, kuigi see film on väga hea! Nimelt sisu on valusalt reaalne ja kole. Ma ei hakkagi seda kirjeldama, soovitan lihtsalt kõigil, kel vähegi võimalik, vaadata! Ma mõtlesin juba poole filmi ajal, kuidas kohalikud selle vastu võtavad, sest meie ühiskonnad on ikkagi tohutult erinevad. Enne filmi lõppu kuulsin selja tagant, kuidas üks naisterahvas pahandas, et miks küll selliseid filme on tarvis Kanadasse näitama tulla. Ta hädaldas veel tükk aega selle üle, aga enamus publikust võttis filmi hästi vastu. Noh, nii hästi, kui seda filmi vastu võtta saab. Kahe filmi vahel sai kringlit süüa, kohvi juua ja Andrus Maimikult Kukumäe filmi kohta küsimusi küsida. Üllatuslikult järgnes päris pikk ja põnev arutelu. Härra Maimik rääkis filmi tegemisest ja oma isiklikult kontaktist Kukumäega, samuti sellest, kuidas peategelane filmi vastu võttis. Tohutult põnev arutelu oli!

Teine film oli siis komöödia “Kormoranid”, enne filmi algust võttis Rain Tolk sõna ja kirjeldas pisut filmi. Kuna see film oli selline kerge vaatamine, siis pärast arutelu ei järgnenud. Minu jaoks oli see tüüpiline jabur Eesti film, kus saab naerda ja paar korda on piinlik ka.

Sellest filmiõhtust, mille ametlik pealkiri on “Kino ja kohv”, veel niipalju, et tegemist oli esmakordse üritusega, mida aga loodetakse edaspidi jätkata. Missiooniks on tuua Torontosse eesti filme ja filmidega seotud isikuid, et siis selle kaudu eesti filmimaastikku tutvustada. Väga üllas ettevõtmine, aga ma kardan, et terve elu siin elanud inimestele jääb eesti film natuke võõraks ja süngeks. Sellegipoolest soovin ettevõtmisele edu ja palju publikut!

Aga ega meie laupäev veel otsa ei saanud! Volbriöö ikkagi! Mitte, et kanadalased sellest üldse midagi kuulnud oleks. Küll aga teab asjast Tartu College ja sinna me suuna seadsimegi. Kui me kohale jõudsime, käis parasjagu pidulik tseremoonia. Me ei tahtnud segada ja ega me seal kedagi tuttavat ei näinud ka, niisiis läksime üle tee meile juba tuttavasse Madisoni pubisse. Seekord oli isikuttõendava dokumendi kontroll juba tänaval, läbisime kontrolli edukalt. Minu ID-kaardi kohta ütles turvamees: “Oi näe, see on see Eesti ID-kaardi uus vorm! Jaaa, päris lahe!” Ma ei väsi imestamast, kuidas inimesed nii väikse kohaga nagu Eesti kursis on! Pubis oli palju rahvast, telekatest näitas UFC’d ehk siis Ultimate Fighting Championship’i ehk siis mingit võitlemist/kaklemist/maadlemist/poksimist. Ütleme nii, et vaatajate emotsioonid olid laes. Meie jõime oma õlled ära, sõime ja läksime tagasi Tartu College’isse. Pärast kuulsin, et UFC oli mingi aeg Kanadas keelatud, nüüd lubati jälle võistusi korraldada ja sellest siis ka suur menu.

Tartu College’is oli ametlik osa läbi saanud ja käis juba seltskondlik olemine. Enamus rahvast oli koproratsioonidest. Kui ma ei eksi, siis Tartus toimub volbriööl samasugune üritus, et korporatsioonid on lahti ja kõik võivad käia ja pidutseda. Siin aeti juttu ja lauldi väga palju. Kui keegi laulma hakkas jälle, siis ta röögatas: “Silencium!” ja ütles lauluraamatu lehekülje ja laulu pealkirja. Eriti jube oli see, kui keegi oma mõõgaga (jah, osadel neist olid mõõgad!) vastu lauda virutas ja silencium karjatas! Ma ehmatasin mitu korda niimoodi ära, et süda jättis kolm lööki vahele. Ma väga vabandan, kui ma midagi valesti kirjeldasin, sest ma ei tea korparatsioonielust mitte kui midagi. Tutvusime uute eestlastega, vahetasime kontakte, ajasime juttu, lausime kaasa ja südaöö paiku läksime koju ära.

Pühapäeval magasin pea lõunani, päev oli uimane, vihma sadas ja midagi eriti ei toimud. Alar magas hommikul vähem, aga selle eest pealelõunal veidi veel.

Mis siis veel uudist? Mu lühike soeng ei ole enam väga lühike, saan juuksed patsi panna ja pats on ka täitsa patsi mõõtu. Igatsen oma juuksurit taga, aga ma ikka ei lähe siin juuksurisse, kasvatan ja kodus ilmselt lõikan jälle lühikeseks. Palju nad ikka mul nelja kuuga kasvavad. Alari juuksed on täitsa normaalsed veel, aga ka temal on neli kuud veel aega kasvatada.

Üks asi tuli veel meelde, millest juba mitu nädalast tagasi kirjutada tahtsin. Nimelt nägime matuserongkäiku siin. Ma arvan, et see oli kellegi tähtsa inimese matus, sest mitu politseiautot eskortis seda. Politsei sõitis ees ja taga, suurematel ristmikel peatas liikluse, et matuseliselt läbi saaks sõita, foorituled ei kehtinud. Minu arust oli see paras kaos. Aga mis mulle kõige rohkem silma jäi, oli see, et musta lindi asemel markeerib siin matuselise autot mingi kole plastmassist asjandus kapoti vahel, antud juhul oli see kollast värvi. Selle plastmassasjanduse peale on kirjutatud “matused” vms. Minu arust on must lint antenni või peegli küljes palju ilusam, aga vot sellised on kohalikud kombed. 

Lõpetuseks veel pilt sellest, missuguseid kleepse Toronto tänavatelt leida võib.