Taaskord on aeg teha kokkuvõte möödunud nädalast Toronto linnas, meie jaoks juba järjekorras kuuendast. Nädala algus oli sama nagu igal teisel – töö, töö ja töö. Enamasti sadas, teisipäeval-kolmapäeval oli äikest ka. Kolmapäeval käisime poodlemas, mina ostsin pesu, ühed mustad püksid ja muffinipanni. Muffinipanni ostmine oli juba ammu plaanis, eesmärgiga teha vahelduseks võileibadele töö juurde kaasa täisteramuffineid. Ma kohe pean ära mainima, et mulle ei meeldi, et sõna “muffin” kirjutatakse kahe f-ga, mina kirjutaksin “muhvin”. Aga ei hakka ÕS-ga vaidlema! See selleks, kirjapildist hoolimata on muffinid maitsvad, täistera omad veel tervislikud ka. Muidu Alar ostis samuti pesu, siis väiksed kõlarid arvutile ja habemepiiramismasina. Vaatasin kingi ka, aga vot ei ole selliseid kingi, mis kohe meeldiksid, või kui on, siis maksavad need nii palju, et ei raatsi osta.
Nädala sees ostsin lõpuks piletid New Yorki ja broneerisin hosteli ka ära. Nii et Suur Õun, siit me tuleme! New Yorki läheme 1. juunil ja tagasi tuleme 5. juunil. Läheme bussiga, sest see on kõige odavam variant, olgugi, et sõit kestab 10 tundi. Kõigest sellest aga pikemalt siis, kui asi kätte jõuab.
Reedel käisime Eesti Majas Ultima Thule kontserdil, see oli nö lauaga pidu. See tähendab seda, et terve saal oli ilusa valge laudlinaga laudasid täis ja lava ees oli parasjagu ruumi tantsimiseks ka. Rahvast oli üllatavalt palju ning bänd oli suurepärane, nagu ikka. Mul on suur austus inimeste ees, kes teevad hingega seda, mis neile meeldib ja milles nad osavad on, hoolimata väga sealjuures rahast, edevusest ja kuulusest. Maani kummardus Ultima Thule ees selle eest, mida nad oma muusikaga harvadel kontserditel pakuvad! Pidu oli tore, laudkond samuti. Hiljem esines üks bänd – The Dirt Dogs – veel, see on selline jalakeerutamisbänd, mida me paraku kuulama ei jäänud, sest kell näitas peaaegu südaööd ja meid ootas ees tööpäev.
Pärast umbes 6-tunnist und ärkasime üles ja läksime tööle. Võtsime sellel nädalal laupäevase töö ka teha, sest lisaraha kulub ikka ära. Päev ise oli tihedalt tegevust täis. Kell 12 päeval tulid Metallica piletid müüki, meie olime veel tööl sel ajal. Meil oli ühe tüübiga kokkulepe, et ta ostab meile piletid ära. Kui me kell 1 koju jõudsime, polnud ta veel pileteid saanud, sest server oli maas ja telefon andsin ainult kinnist tooni. Egas midagi, hakkasin kella ühest ise müügilehekülge refresh’ima, vahelduva eduga proovisin ka telefoni teel müügipunkti kätte saada, aga kõik, mis telefonitorusse kostus, oli kinnine toon. Pärast tunniajalist jamamist sain lõpuks kaks piletit interneti teel ostetud. Ma kartsin vahepeal juba, et jäämegi piletitest ilma, aga õnneks nii ei läinud! Tegelikult me ostsime passi ühele 11-päevalisele festivalile Québeq’i linnas, Metallica esineb selle festivali raames. Elton John esineb ka, aga nädal aega varem. Rohkem mulle tuttavaid esinejaid sellel festivalil polnud. Me võtame ilmselt paaripäevase tripi ette, kui Metallicale lähme. Teel Québeq’i on suuruselt teine linn Kanadas, Montreal. Metallica esineb laupäeval, 16. juulil, ilmselt siis neljapäeval ja reedel oleme Montrealis ja siis liigume Québeq’i edasi. On jälle, mida korraldada. Oi, kuidas mulle meeldib reise korraldada! (:
Aga nüüd tagasi laupäeva juurde. Metallica piletid lõpuks käes, kiirustasime taas Eesti Majja, nimelt kinoõhtule. Näidati kahte eesti filmi: “Kuku – mina jään ellu” ja “Kormoranid”. Esimene film oli Kukumäest. Raske on kasutada selle filmi iseloomustamiseks sõna “hea”, kuigi see film on väga hea! Nimelt sisu on valusalt reaalne ja kole. Ma ei hakkagi seda kirjeldama, soovitan lihtsalt kõigil, kel vähegi võimalik, vaadata! Ma mõtlesin juba poole filmi ajal, kuidas kohalikud selle vastu võtavad, sest meie ühiskonnad on ikkagi tohutult erinevad. Enne filmi lõppu kuulsin selja tagant, kuidas üks naisterahvas pahandas, et miks küll selliseid filme on tarvis Kanadasse näitama tulla. Ta hädaldas veel tükk aega selle üle, aga enamus publikust võttis filmi hästi vastu. Noh, nii hästi, kui seda filmi vastu võtta saab. Kahe filmi vahel sai kringlit süüa, kohvi juua ja Andrus Maimikult Kukumäe filmi kohta küsimusi küsida. Üllatuslikult järgnes päris pikk ja põnev arutelu. Härra Maimik rääkis filmi tegemisest ja oma isiklikult kontaktist Kukumäega, samuti sellest, kuidas peategelane filmi vastu võttis. Tohutult põnev arutelu oli!
Teine film oli siis komöödia “Kormoranid”, enne filmi algust võttis Rain Tolk sõna ja kirjeldas pisut filmi. Kuna see film oli selline kerge vaatamine, siis pärast arutelu ei järgnenud. Minu jaoks oli see tüüpiline jabur Eesti film, kus saab naerda ja paar korda on piinlik ka.
Sellest filmiõhtust, mille ametlik pealkiri on “Kino ja kohv”, veel niipalju, et tegemist oli esmakordse üritusega, mida aga loodetakse edaspidi jätkata. Missiooniks on tuua Torontosse eesti filme ja filmidega seotud isikuid, et siis selle kaudu eesti filmimaastikku tutvustada. Väga üllas ettevõtmine, aga ma kardan, et terve elu siin elanud inimestele jääb eesti film natuke võõraks ja süngeks. Sellegipoolest soovin ettevõtmisele edu ja palju publikut!
Aga ega meie laupäev veel otsa ei saanud! Volbriöö ikkagi! Mitte, et kanadalased sellest üldse midagi kuulnud oleks. Küll aga teab asjast Tartu College ja sinna me suuna seadsimegi. Kui me kohale jõudsime, käis parasjagu pidulik tseremoonia. Me ei tahtnud segada ja ega me seal kedagi tuttavat ei näinud ka, niisiis läksime üle tee meile juba tuttavasse Madisoni pubisse. Seekord oli isikuttõendava dokumendi kontroll juba tänaval, läbisime kontrolli edukalt. Minu ID-kaardi kohta ütles turvamees: “Oi näe, see on see Eesti ID-kaardi uus vorm! Jaaa, päris lahe!” Ma ei väsi imestamast, kuidas inimesed nii väikse kohaga nagu Eesti kursis on! Pubis oli palju rahvast, telekatest näitas UFC’d ehk siis Ultimate Fighting Championship’i ehk siis mingit võitlemist/kaklemist/maadlemist/poksimist. Ütleme nii, et vaatajate emotsioonid olid laes. Meie jõime oma õlled ära, sõime ja läksime tagasi Tartu College’isse. Pärast kuulsin, et UFC oli mingi aeg Kanadas keelatud, nüüd lubati jälle võistusi korraldada ja sellest siis ka suur menu.
Tartu College’is oli ametlik osa läbi saanud ja käis juba seltskondlik olemine. Enamus rahvast oli koproratsioonidest. Kui ma ei eksi, siis Tartus toimub volbriööl samasugune üritus, et korporatsioonid on lahti ja kõik võivad käia ja pidutseda. Siin aeti juttu ja lauldi väga palju. Kui keegi laulma hakkas jälle, siis ta röögatas: “Silencium!” ja ütles lauluraamatu lehekülje ja laulu pealkirja. Eriti jube oli see, kui keegi oma mõõgaga (jah, osadel neist olid mõõgad!) vastu lauda virutas ja silencium karjatas! Ma ehmatasin mitu korda niimoodi ära, et süda jättis kolm lööki vahele. Ma väga vabandan, kui ma midagi valesti kirjeldasin, sest ma ei tea korparatsioonielust mitte kui midagi. Tutvusime uute eestlastega, vahetasime kontakte, ajasime juttu, lausime kaasa ja südaöö paiku läksime koju ära.
Pühapäeval magasin pea lõunani, päev oli uimane, vihma sadas ja midagi eriti ei toimud. Alar magas hommikul vähem, aga selle eest pealelõunal veidi veel.
Mis siis veel uudist? Mu lühike soeng ei ole enam väga lühike, saan juuksed patsi panna ja pats on ka täitsa patsi mõõtu. Igatsen oma juuksurit taga, aga ma ikka ei lähe siin juuksurisse, kasvatan ja kodus ilmselt lõikan jälle lühikeseks. Palju nad ikka mul nelja kuuga kasvavad. Alari juuksed on täitsa normaalsed veel, aga ka temal on neli kuud veel aega kasvatada.
Üks asi tuli veel meelde, millest juba mitu nädalast tagasi kirjutada tahtsin. Nimelt nägime matuserongkäiku siin. Ma arvan, et see oli kellegi tähtsa inimese matus, sest mitu politseiautot eskortis seda. Politsei sõitis ees ja taga, suurematel ristmikel peatas liikluse, et matuseliselt läbi saaks sõita, foorituled ei kehtinud. Minu arust oli see paras kaos. Aga mis mulle kõige rohkem silma jäi, oli see, et musta lindi asemel markeerib siin matuselise autot mingi kole plastmassist asjandus kapoti vahel, antud juhul oli see kollast värvi. Selle plastmassasjanduse peale on kirjutatud “matused” vms. Minu arust on must lint antenni või peegli küljes palju ilusam, aga vot sellised on kohalikud kombed.
Lõpetuseks veel pilt sellest, missuguseid kleepse Toronto tänavatelt leida võib.
No comments:
Post a Comment