Liiklusest

Kirjutame natuke kohalikust liiklusest ka.

Enamus autosid on automaatkäigukastiga, nagu Põhja-Ameerikas ikka. Seni oleme sõitnud ainult ühe autoga, millel on manuaalkäigukast. St mitte ise juhtinud, aga viibinud sellises autos. Kui kiiresti linnas sõita tohib, on natuke ähmane, sest reeglid ütlevad, et 60 km/h, aga juba liikluse jälgimisel on aru saada, et sõidetakse kiiremini. Politseiautosid on päris palju näha, sageli on nad kellegi ka rajalt maha võtnud, nii et ei saa öelda, et kiiruseületamist ei kontrollita. Üks enimkontrollitud asju on veel see, et sa valel kellaajal keelatud pööret ei sooritaks. Siin on täitsa tavaline, et mingitel kellaaegadel on kas vasak- või parempööre keelatud ja siis tuleb mitu tänavahet edasi sõita, et saaks vastava pöörde sooritada ning muidugi sama jagu maad tagasi sõita. Parempööre punase tulega on lubatud, aga see sõltub provintsist. Nt Québeq’is on see keelatud.

Enamus ülekäiguradasid on varustatud fooriga, kui tahad üle tee minna, siis tuleb nupule vajutada, muidu ei pruugi jalakäijale rohelist (siin siis tegelikult valget) tuld tulla. Eestis suhtutakse nendesse nuppudesse pigem skeptiliselt, et need on nö moe pärast ülekäiguradade juurde pandud. Koolide läheduses on ülekäiguradadel veel töölised, kellel on käes stopp-märk ja kes peatavad sellega autosid ka rohelise tule ajal, et lapsed ja ka täiskasvanud üle tee saaksid minna. Koolidega seoses – linnapildis on täiesti tavalised “Simpsonitest” tuttavad koolibussid, mis küll mingil põhjusel enamuse päevast tühjalt ringi vuravad. 

Automarkidest nii palju, et Euroopa autod on siin päris levinud, kõige rohkem on näha BMW-d, Volvot, Audit, Mercedest. Väga levinud on Aasia autod nagu Toyota, Honda, Mazda, Hyundai ja muidugi Subaru. Subaru tundub olevat kanadalaste lemmikauto, vähemalt tänavapildi järgi. Muidugi liigub siin Ameerika autosid, millest ma kuulnudki polnud, nt Acura. Kokkuvõttes on siin igasuguseid autosid: väikseid-suuri, uusi-vanu, huvitavaid-igavaid, kõike. Autode loomaaed on siin  sama kirju kui rahvuste kompott. You name it, we got it!

Rekkad on ka teistsugused kui meil. Meil on sellised ilma kapotita, nö lömmis ninaga rekkad, siis on aga need “ninaga” (nagu veoautod). Veoautod on kandilised selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Alarile meeldivad need väga, ta muudkui unistab, kui häid tööautosid nendest saaks. Nii palju asju mahuks kasti ära!

Ühistransport on üpris hästi korraldatud. Bussid liiguvad tihti ja öösel on ainult mõni tund, kui nad tavapärast marsruuti pidi ei sõida. Bussi sisenetakse esimesest uksest, bussijuhile tuleb kas kuu-, nädala- või päevapiletit näidata või väiksesse kassasse kas täpne raha või ümmargune metallist etteostetud pilet panna. Bussipileti eest tasutud raha ei kontrollita, kogu asi paistab usaldusel töötavat. Bussipilet on kolm dollarit bussist ostes, potsatad oma sendid-mündid rahakarpi ja liigud lihtsalt bussis taha poole, piletit vastu ei saa. Soovi korral saab bussijuhilt transfer’i, see on paberist pilet puhuks, kui sa mõnel ristmikul bussi vahetada tahad. Mulle väga meeldib, et siin ei pea päris iga sõidu eest maksma. Nt eelmisel neljapäeval pidin all-linna tööle minema, teekonnal tuli kasutada bussi, metrood ja trammi. Oma kuupiletit näitasin ainult bussis, sest buss sõitis metroojaama, kus ta peatas sellisel platvormil, millelt sai edasi otse metroosse. Metrooga sõitsin keskjaama, kust läksin otse trammi peale. Metroojaamades on bussi- või trammiplatvormid nende jaoks, kes kuhugi edasi soovivad sõita. Kes ei soovi, läheb läbi väravate välja ja siis kaotab pilet kehtivuse.

Bussidest veel niipalju, et kuna sisenetakse esiuksest, siis bussi esimese kolmandiku aknal on kiri: “Palun liigu tahapoole!” Bussi keskel on aga akendel kiri: “Palun liigu veel natuke tahapoole!” ning bussi tagumises kolmandikus on akendele kirjutatud: “Tänan, et liikusid tahapoole!” Kui sa soovid bussist väljuda, tuleb vajutada stopp-nuppu, sest bussijuht ei peata peatuses, kui seal kedagi ei oota ning keegi bussist väljumise soovi ei avalda. Bussist väljutakse tagumise ukse kaudu (siin on bussidel ainult kaks ust): kui buss peatab, siis tuleb oodata, millal ukse kohal olev roheline tuli põlema läheb ja uks piiks-piiks teeb. Kui kõik see juhtub, tuleb bussiust lükata, see ei avane ise. Kui bussi sisenevad vanemad või käimisraskustega inimesed, noored emmed vankritega vms, siis laseb bussijuht bussi alla poole. Neiud ja noored naised saavad õhtul kella 9-st hommikul kella 5-ni kasutada nõudepeatuse teenust. See on turvalisuse tagamiseks, kui neiu öösel bussiga koju läheb ja tema maja jääb kahe peatuse vahele, siis vastava palve korral teeb bussijuht talle nõudepeatuse. Bussijuhid on siin toredat ja reisijatega arvestavad, mitte sellised mühkamid nagu Eestis. Bussipeatused paikenad enamasti tänavate ristumiskohal ja peatuste nimed tulenevad vastava tänava nimest, mille alguses peatus on. Mis veel busside juures tore on, on see, et kui sa reisid rattaga, siis ratta saab jätta bussi ees olevale raamile.

Metroo ja trammi kohta pole eriti midagi kirjutada, need on nagu metroo ja tramm ikka. Metroos öeldakse järgmise peatuse nime mitu korda ja kui ei kuulnud või ei saanud aru, siis igas peatuses on seina peale suurelt kirjutatud ka, mis peatusega tegemist on. Muidugi kui endal on pea laiali otsas, siis võib peatuse maha magada, nagu täna minuga juhtus…Rong pani just uksed uuesti kinni, kui ma avastasin, et – ups – see oli minu peatus. Eks ma siis sõitsin järgmisse, et jälle tagasi sõita. Rumal pea on jalgadele nuhtluseks!

Kõik tänavad ja kogu liiklus põhineb siin neljale ilmakaarele. Metroo on kas põhja-lõuna- või ida-läänesuunaline, niisamuti bussid.

Inimesed teevad ühistranspordis tavaliselt nelja asja: loevad (massiliselt!!!), kuulavad klappidest muusikat, näpivad oma nutitelefone (ma olen üks ilmselt 10 inimesest Torontos, kellel nutitelefoni ei ole) või magavad. Ülejäänud teevad kõike muud. Mõnikord võib bussis toredaid inimesi ka kohata. Nt ükskord, kui me Alariga töölt koju sõitsime, siis sattusime bussi, mille juhile meeldis hirmsasti hooga ära sõita ja sama suure hooga pidurdada. Püstiseismine oli pehmelt öeldes raske, olgugi, et ma hoidsin torust kinni. Minu vastas istus üks muhe vanahärra, kes muiates ettepoole nõjatus ja mulle siis ütles: “Sa oled jälle napsutanud, eksole?” Mis ma ikka oskasin öelda: “Vahele jäin!” Teinekord aga kuuleb bussis eriskummalisi vestlusi pealt. See oli paar nädalat tagasi, ilmselt kui me Ultima Thulelt öösel koju sõitsime, kui kaks kaaki vestlesid. Üks neist rääkis, kuidas ta bordellis madamil tüdrukuid kantseldada aitab ja kuidas ta ühte Lexusesse mitu korda sisse on murdnud ja et talle meeldivad tema pikad juuksed, sest nii näeb ta välja 16-17-aastane. Ainult kuula ja imesta!

Liiklus ise …ohh, ma ei oskagi öelda, kas see on hullem kui Eestis või mitte. Selles mõttes on, et siin on keskmiselt 3-4 rida mõlemas suunas ja autosid on väga palju, teisalt tundub jällegi, et liikluskultuur on olemas (mida ma kahjuks Eesti kohta öelda ei saa). Eks see ka oleneb jälle, sest siin saavad load inimesed, kes tulevad riikidest, kus autosidki pole, või kui on, siis nendega liigeldakse nii kuidas Jumal juhatab. Või siis tullakse riigist, kus iialgi pole lund sadanud. Kolm korda võib arvata, mis siin talviti sünnib.

Muidu läheb meil endiselt hästi ja päike pasitab ja ilm  on soe ja kevad on südames.