Viimane peatükk

Asjad on pakitud ja varsti suundume lennujaama. 27nda augusti õhtul oleme juba Tallinnas ja loodetavasti saame oma asjad ilusti kätte ning jõuame viimasele Võru bussile.

Viimased päevad möödusid poodides ja head aega jättes. Teisipäeval käisime Marise ja Iisakuga piknikul, kolmapäeva hommikul Maretiga hommikusöögil ning sama päeva õhtul Alari sugulastega Dragon Pearlis. Dragon Pearl on hiina restoran, mis töötab rootsi laua põhimõttel. Aga seal on kordades rohkem huvitavaid toite! Söögivalik pani lausa pea ringi käima ja kõik oli hästi maitsev ka. Huvitav oli vaadata, kuidas tehti taignast “pärli”, mille järgi restoran ka nime on saanud. Üsna väike taignatükk pandi õli sisse ja hakati siis seda seal keerutama. Pallike muudkui paisus ja paisus ja läks seest järjest tühjemaks, lõpuks oli täitsa suur pall. Maitsta sai ka, selline magus ja krõbe oli.

Ka ilmastikuolud on paari viimase päeva jooksil nii mõndagi põnevat pakkunud. Teisipäeval oli meil siin näiteks maavärin. Või nii nad vähemalt räägivad. Epitsenter oli pisut lõuna pool, Washingtoni lähedal. Siin oli ainult natuke võbisenud. Meie olime samal ajal metroos ja seal raputas ilmselt rohkem, kui maa peal. Kolmapäeva õhtuks anti aga tornaadohoiatus. Tornaado ise jäi tulemata, aga see-eest oli korralik äiksetorm. Tuul ja vihm polnud üldse tugevad, aga välgutamine oli võimas! Me istusime poolteist tundi akna peal ja vahtisime. Lõpuks läksime magama ära, äike lustis veel tükk aega.

Ja saidki meie 166 päeva Kanadas otsa. Suur-suur-suur tänu kõigile kohalikele, kes meid siin nii soojalt vastu võtsid ja meie olemise huvitavaks tegid! Meil on hea meel, et me teid kõiki kohtasime!

Ja ometi ootame pikisilmi kojujõudmist!

Ning kui teile (nii Eestis kui mujal maailmas) meeldis meie blogi lugeda ja oleksite huvitatud veel põnevatest seiklustest, siis pakkuge aga uued sihtkohad välja ning toetage perekond Metsapoole “maailmavallutamist”. Annetada saab otse minu pangakontole: a/a 1104844679.

Hehee, kodus näeme!

Kärt ja Alar

Alari postitus...

...on selline:

"Ja tal on neid neli tükki veel!"

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias

Laupäeval käisime Eesti Majas Eesti Vabariigi 20. taasünnipäeva tähitsamas. Üritus algas pidulikult lipu heiskamisega Eesti Maja ees, seejärel suunduti sisse, kus kuulasime ETV otse vahendusel presidenti kõnet. Peale seda toimusid kohalike sõnavõtud ning pakuti rahvuslikku toitu (kartul-kaste-liha-hapukapsad, oi kui hää!). Kringli ja kohvi kõrvale näidati filmi "Mehed unustatud armeest", mis tõi taaskord esile selle, et Teise maailmasõja sündmused ja seal erinevatel pooltel võidelnud meeste lood ei ole kunagi mustvalged ja lihtsad. 

Pühapäeval läksime loomaaeda. Loomaaed on kaugel, sinna sõidab metroo ja bussiga kokku umbes poolteist tundi. Kui kohale jõudsime, tibutas pisut, aga see läks peagi üle. Toronto loomaaed on koletu suur ja üks osa jäigi meil läbi käimata (Euraasia), kuigi olime seal kokku üle kuue tunni.

Muidu oli tore, aga loomad olid (ehk kehva ilma tõttu?!) veits uimased ja magasid enamasti. Samuti oli igale loomale kole palju maad antud ja mõnel juhul oli loom kuhugi kaugele ära läinud ja vaatamata ta jäigi. 

Päeva peategelane oli ilmataat. Kui me olime parasjagu "Aafrikasse" jõudnud, hakkasid tumedad pilved kogunema ning välgud sähvima. Olime parasjagu ühest toidukioskist näksimist ostnud, kui tibutama hakkas. Igaks juhuks jäime veel varju alla - ja siis läks lahti! Täiesti sekundi murdosa jooksul algas selline maru, et puude ladvad olid vastu maad ja kõik oli märg. Kuigi meie ees seisis veel inimesi ja meile anti kohviku poole pealt paar tekki vihma kaitseks, olime lõpuks ikkagi läbimärjad. Mõned väiksed lapsed kisendasid hüsteeriliselt, sest vihm oli väga külm ja sadas palju ning  tihedalt. Kui suurem maru mööda läks, sadas mõnda aega veel paduvihma, enne kui asi vihmaks ja seejärel tibutamiseks jäi. Meiegi jätkasime oma teekonda, kui alles tibutas veel. Ülejäänud päeval möödus soe päike külma vihmaga. Mitte just kõige meeldivam kombinatsioon. Mul oli lõpuks ikka päris külm, koju jõudes läksin kuuma duši alla ja tegin ühe kuuma tee ka. 

Muud uudist polegi, pakime vaikselt asju ja ootame pikisilmi reede õhtut, et saaks kojusõitu alustada.

Palju õnne, Eesti Vabariik!

Ja palju õnne ka sellele 7. korruse "oskuslikule kokakunsti valdajale", tänu kellele magusalt unisel laupäeva varahommikul kell 7 tuletõrjealarm tööle läks!

Lugemissoovitusi

Kuna kojusõitmise aeg aina läheneb, siis saab varsti ka meie blogipidamine läbi. Seega annan natuke lugemissoovitusi neile, kes hirmsasti midagi veel Kanada kohta lugeda tahavad. Või mis mulle endale on silma jäänud.

Kõigepealt veel üks Kanada-teemaline reisiblogi Tiiult, kes ka mingi aeg Torontos oli ja mulle oma arhiivisnokitsemise töö edasi pärandas: 

http://igasegast.blogspot.com/

Ma loodan, et ta ei pahanda, et ma tema blogi siin reklaamin, sest see on tegelikult väga huvitav ja kindlasti lugemist väärt. 

Minu enda uueks lemmikuks on saanud üks keeletoimetuse blogi ja mul on südamest kahju, et ma selle nii hilja avastasin. Nii et keelehuvilised ja -sõbrad - meeldivat lugemist! Eriti meeldis mulle postitus selle kohta, kuidas korrektselt e-kirju vormistada - selle võiks minu arust lausa ringkirjana laiali saata. Nii mõnigi kord on mul vererõhk miljonini tõusnud, kui haritud ja endast lugupidavad inimesed kirjutavad selliseid e-kirju, et häbi on lausa lugeda. Viide on siin: 

http://keeletoimetus.ee/blogi/tere-kertu/

Enamus vanema põlvkonna Kanada eestlasti on teadupärast siia sattunud seoses Teise maailmasõjaga ja nende lood on alati kurvad, huvitavad, vapustavad, teinekord naljakad või uskumatudki. Mõnda aega tagasi ilmus üks järjekordne elulugu, mis kõike seda käsitleb. Selle autoriks ja peategelaseks on Eerik Purje ning kuna raamat ilmus Eestis, on see poodides ja ehk ka juba raamatukogudes saadaval. Ma ise pole seda veel lugenud (kuigi teen seda kindlasti!), aga kuna Eerik teeb kaastööd ka kohalikule ajalehele, siis julgen seda raamatut kindlasti soovitada, sest ta kirjutab väga huvitavalt ja võiks isegi öelda, et humoorikalt. Nii et kel huvi ühe vanema põlvkonna Kanada eestlase eluloo vastu,  laske aga käia! Raamatu pealkiri on "Kuldse ajastu kaksikud" ja see näeb välja niisugune: 

Foto: rahvaraamat.ee

Saage tuttavaks - Tartu College

Maja ise näeb välja selline. Esimesel korrusel on ajalehe Eesti Elu toimetus ning Tartu College'i kontor. Nö nullkorrusel on peosaal ja näituste koht ning täitsa all, keldris, on arhiiv ja raamatukogu. Lifti järgi peaks majal olema 18 korrust, aga lähemal uurimisel selgus, et korrus nr 13 on puudu...

Sissepääs

Meie tuba

Köök

18. korrusel on pesupesemisruum, kus on pesumasinad ja kuivatid, mis töötavad müntide pealt.

Vaade pesuruumi aknast

Praktiliselt kohe üle tee on kurikuulus Madisoni pubi

Tööle on lausa lust minna - sõidan ainult liftiga esimesele korrusele. Alar, vaeneke, peab palju rohkem vaeva nägema.

Ja lõpetuseks: uudishimu tappis küll kassi, aga meid väga huvitab, kes meie blogi viimasel ajal üpris järjekindlalt Venemaalt on jälginud...

Toidufestival Kreekalinnas

Laupäeva, 6. augusti õhtul käisime Kreekalinnas toidufestivalil Taste of the Danforth (Danforthi tänava järgi, millel see toimus). Rahvast oli palju ja erinevaid sööke veelgi rohkem. Külastajate lemmikuks paistis olevat grillitud maisitõlvik, mida meie ka proovisime. Grillitud maisitõlvik pisteti enne kliendile andmist või sisse ja siis võis igaüks ise vastavalt maitsele kas soola või pipart juurde panna. Maitse oli magus, Alar arvas, et ta oleks võinud veel soola panna. 

Üldiselt pakuti toite kreeka ja vahemereäärsete riikide köögist, aga oli ka aasiapäraseid suupisteid. Enamuse söökide nimed ei öelnud meile eriti midagi. Huvitavamatena jäid silma grillitud kanapojad, grillitud kalmaarid ja grillitud ananassid. Meie proovisime veel ühtesid pirukalaadseid asju, mille sisu oli väga vürtsikas ja koosnes kartulist ja hernest ja millestki tundmatust veel.

Rahvast oli väga palju ja kuna mõne aja pärast hakkas vihma sadama, segasid vihmavarjud liikumist veelgi. Tegelikult oli see vihmsops mõnusaks vahelduseks, sest selja taga oli järjekordne kohutavalt palav päev. Mõnus oli grillilõhnalisel tänaval ühe müüja juurest teise juurde kõndida ja uudistada, mis pakutakse. Paistis, et tegemist on väga populaarse festivaliga, sest sabad erinevate toitude maitsmiseks oli väga pikad.

Pikk nädalavahetus - meie jaoks juba kolmas

Te kindlasti arvasite, et me sulasime selle suure kuumaga ära. Päris ei sulanud, aga ega me suurt midagi teinud ka ei ole.

26. juulil tähistasime šampuse ja isetehtud Napoleoni koogiga Alari sünnipäeva. Sama nädala teises pooles hakkasime tasapisi asju pakkima, sest pühapäeval kolisime Tartu College’isse. Viisime juba paar päeva enne osa asju ära, et pühapäeval lihtsam oleks.

Mina pole varem ühikas elanud ja minu jaoks on täitsa põnev. Meil on kahene tuba ja ühiskasutatav köök ning vannituba. Kummalgi on oma kapp köögis, mõlemas kapis on väike külmik. Kapid käivad lukku, aga paistab, et keegi neid lukus ei hoia. Õige ka, kui on midagi kiiresti vaja, siis on kindlasti võtmed teadmata kadunud! Me pole väga teisi kohanud, aga seda ma tean, et ma olen ainuke tüdruk siin boksis, sest tegelikult ei tohiks siin segaseltskonda olla…Millest me kohutavalt puudust tunneme, on õhukonditsioneer. Siin küll tiirutab laes miskit, aga kasu sellest eriti pole. Hetkel tundub, et kui aknad on kinni, on isegi veits jahedam, sest õuest tuleb veel kuumemat õhku sisse.

Kanadas oli järjekordne pikk nädalavahetus – 1. augustil tähistati siin Civil Holiday’d. Õhh, ma ei teagi, mis see eesti keeles olema peaks…tsiviilinimeste päev? No igatahes järjekordne kiiresti välja mõeldud tähtpäev vaba päeva saamiseks.

Laupäeval oli Alar tööl, mina kolasin veidi all-linnas. Näituste keskuse lähedal pidi toimuma Caribana ehk Kariibimere rahvaste värvikirev paraad. Lugesin lehest, et see algab kell 10 hommikul. Kuna meil paar päeva internetti ka ei olnud, siis ma ei saanud täpset ajakava üle vaadata, vaid läksingi umbes kella 10ks kohale. Kõik kohad olid kirevates kostüümides ja praktiliselt paljaid inimesi täis, aga nad alles kogunesid! Paraadi sai vaadata tänava äärest ja tribüünilt. Tribüünil istumise eest taheti raha saada, aga tänavatel oli nii kõrged piirded, et mingit head pilti sealt küll saanud ei oleks. Nii ma siis otsustasin tagasi koju minna. Hea oli, et läksin. Pühapäeval kuulsin, et paar-kolm inimest oli surma saanud. Tuleb välja, et ühelgi aastal ei möödu see paraad nii, et keegi püssiga vehkima ei hakka ja ikka lõpeb kellegi (tavaliselt noor) elu mõne temperamentse idioodi tõttu. 

Mis paraadiliste kogunemisel veel silma jäi, oli see, et üllatavalt paljud olid nn täissaledad. Minu jaoks oli see väga suur üllatus.

Esmaspäeval, 1. augustil käisime kõigepealt külma duši all, sest öösel oli ikka kole palav. Seejärel läksime Fort Yorki. 1. augustil oli nii Civil Holiday kui ka Simcoe Day. Kindralkuberner Simcoe mängis olulist rolli Toronto ühe vanima linnaosa Fort Yorki rajamisel. Praegusel Fort Yorki tänaval oli väike muuseumiõu, kus sai uudistada tolleaegseid (18.-19. sajandi) kostüüme, ohvitseride maja, muuseumituba, kus tutvustati koha ajalugu ja tähtsust, samuti sai vaadata ohvitseride kööki ja isegi paraadi. Fort York on brittide loodud ja mängis olulist rolli Ameerika vabadussõjas. Selle kunagise kindluspunkti rajamise ajal oli Ontario järve kallas praktiliselt nende vastas, praeguseks on see pinnase täitmise tõttu kõvasti lõuna poole nihkunud. 

Pärast ajalootundi otsutasime kuuma ilma eest Toronto saartele põgeneda. Ringi me seal eriti seekord ei kolanud, hoidsime jalgu jahedas vees ja nautisime vaba päeva. Siin ei ole rannas lebamine ja päevitamine nii populaarne kui Eestis, seega oli täitsa mõnus olla. Saartele tuli küll palju rahvast, aga pooled neist olid lastega pered, kes suundusid lõbustusparki, ja ülejäänud otsisid lihtsalt varju, kus piknikku pidada ja niisama rohelust nautida. Mina käisin sel aastal esimest korda ujumas. Vesi on üpris jahe, vetteminek võttis tükk aega, aga kui ära harjusin, oli ikka väga hea olla. 

Ega meil rohkem uudist hetkel polegi. Soovime veelkord Laurale ja Laurile kuhjaga õnne väikse Lennarti puhul ja palju jaksu edaspidiseks!!!

Õige pea juba näeme ka!