Te kindlasti arvasite, et me sulasime selle suure kuumaga ära. Päris ei sulanud, aga ega me suurt midagi teinud ka ei ole.
26. juulil tähistasime šampuse ja isetehtud Napoleoni koogiga Alari sünnipäeva. Sama nädala teises pooles hakkasime tasapisi asju pakkima, sest pühapäeval kolisime Tartu College’isse. Viisime juba paar päeva enne osa asju ära, et pühapäeval lihtsam oleks.
Mina pole varem ühikas elanud ja minu jaoks on täitsa põnev. Meil on kahene tuba ja ühiskasutatav köök ning vannituba. Kummalgi on oma kapp köögis, mõlemas kapis on väike külmik. Kapid käivad lukku, aga paistab, et keegi neid lukus ei hoia. Õige ka, kui on midagi kiiresti vaja, siis on kindlasti võtmed teadmata kadunud! Me pole väga teisi kohanud, aga seda ma tean, et ma olen ainuke tüdruk siin boksis, sest tegelikult ei tohiks siin segaseltskonda olla…Millest me kohutavalt puudust tunneme, on õhukonditsioneer. Siin küll tiirutab laes miskit, aga kasu sellest eriti pole. Hetkel tundub, et kui aknad on kinni, on isegi veits jahedam, sest õuest tuleb veel kuumemat õhku sisse.
Kanadas oli järjekordne pikk nädalavahetus – 1. augustil tähistati siin Civil Holiday’d. Õhh, ma ei teagi, mis see eesti keeles olema peaks…tsiviilinimeste päev? No igatahes järjekordne kiiresti välja mõeldud tähtpäev vaba päeva saamiseks.
Laupäeval oli Alar tööl, mina kolasin veidi all-linnas. Näituste keskuse lähedal pidi toimuma Caribana ehk Kariibimere rahvaste värvikirev paraad. Lugesin lehest, et see algab kell 10 hommikul. Kuna meil paar päeva internetti ka ei olnud, siis ma ei saanud täpset ajakava üle vaadata, vaid läksingi umbes kella 10ks kohale. Kõik kohad olid kirevates kostüümides ja praktiliselt paljaid inimesi täis, aga nad alles kogunesid! Paraadi sai vaadata tänava äärest ja tribüünilt. Tribüünil istumise eest taheti raha saada, aga tänavatel oli nii kõrged piirded, et mingit head pilti sealt küll saanud ei oleks. Nii ma siis otsustasin tagasi koju minna. Hea oli, et läksin. Pühapäeval kuulsin, et paar-kolm inimest oli surma saanud. Tuleb välja, et ühelgi aastal ei möödu see paraad nii, et keegi püssiga vehkima ei hakka ja ikka lõpeb kellegi (tavaliselt noor) elu mõne temperamentse idioodi tõttu.
Mis paraadiliste kogunemisel veel silma jäi, oli see, et üllatavalt paljud olid nn täissaledad. Minu jaoks oli see väga suur üllatus.
Esmaspäeval, 1. augustil käisime kõigepealt külma duši all, sest öösel oli ikka kole palav. Seejärel läksime Fort Yorki. 1. augustil oli nii Civil Holiday kui ka Simcoe Day. Kindralkuberner Simcoe mängis olulist rolli Toronto ühe vanima linnaosa Fort Yorki rajamisel. Praegusel Fort Yorki tänaval oli väike muuseumiõu, kus sai uudistada tolleaegseid (18.-19. sajandi) kostüüme, ohvitseride maja, muuseumituba, kus tutvustati koha ajalugu ja tähtsust, samuti sai vaadata ohvitseride kööki ja isegi paraadi. Fort York on brittide loodud ja mängis olulist rolli Ameerika vabadussõjas. Selle kunagise kindluspunkti rajamise ajal oli Ontario järve kallas praktiliselt nende vastas, praeguseks on see pinnase täitmise tõttu kõvasti lõuna poole nihkunud.
Pärast ajalootundi otsutasime kuuma ilma eest Toronto saartele põgeneda. Ringi me seal eriti seekord ei kolanud, hoidsime jalgu jahedas vees ja nautisime vaba päeva. Siin ei ole rannas lebamine ja päevitamine nii populaarne kui Eestis, seega oli täitsa mõnus olla. Saartele tuli küll palju rahvast, aga pooled neist olid lastega pered, kes suundusid lõbustusparki, ja ülejäänud otsisid lihtsalt varju, kus piknikku pidada ja niisama rohelust nautida. Mina käisin sel aastal esimest korda ujumas. Vesi on üpris jahe, vetteminek võttis tükk aega, aga kui ära harjusin, oli ikka väga hea olla.
Ega meil rohkem uudist hetkel polegi. Soovime veelkord Laurale ja Laurile kuhjaga õnne väikse Lennarti puhul ja palju jaksu edaspidiseks!!!
Õige pea juba näeme ka!
No comments:
Post a Comment