Lennusõidust ja esmamuljetest.

Tere jälle! 

(Järgnev jutt on lennukis ja enne magamajäämist voodis kirjutatud, kõik sündmused mahuvad 15. märtsi sisse ära.)

Istume suures Air Canada lennukis, oleme Münchenist umbes 2  tundi Toronto poole lennanud, mul on kael kange ja muud ei ole teha, kui kirjutada. Muidu vahtisin aknast välja, aga kuna oleme jõudnud Atlandi ookeani kohale, siis pole enam midagi eriti vaadata…

Hommikune kirjutis jäi veidi lühikeseks, sest algas pardaleminek ja ma olin kohutavalt uimane ka (ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et hommikud leiutas üks kuri ja halb inimene!). Lendasime Tallinnast Lufthansaga Münchenisse, lend kestis natuke üle kahe tunni ja oli täitsa oki-toki, isegi süüa sai. Ma ütlesin Alarile, et mina küll lennukis magada ei saa, aga ju ma olin siis nii uimane, et tukkusin ikka veidi. Münchenisse jõudes paistis päike ja õhus oli kevadet – õigemini kevadist põldude väetamise lõhna:D Kuna meil oli Toronto lennuni veidike aega ja check-in polnud ka alanud, siis peesitasime natuke päikese käes. Müncheni lennujaamas on kahe terminali vahel siseõu, seal me ennast soojendasimegi.

Ma pean oma eelmist postitust parandama: me ei lenda Münchenist Torontosse mitte 11 tundi, vaid 9 tundi (nagu härra pilot meile lennu alguses ütles). 11 tundi lendu on (kokku koos Tallinn – München lennuga).

Mul on juba väike ärevus ka sees. Muidu vist ei olekski, aga me peame Toronto lennujaamast oma tööload kätte saama. Loodan, et see läheb viperusteta. Ma natuke kardan Kanadasse sisenemist , jumal teab, mida nad küsivad või mis nad arvavad või kauaks jääda lubavad. Ka Toronto lennule minemine sisaldas 4 passikontrolli: kõige pealt check-in’s, siis turvaväravate juures, siis oli spetsiaalne passikontollimisputka ja lõpuks enne lennukisse minekut kontrolliti veel passi. See viimane kontrollimine oli eriti kahtlustav, küsiti kui kauaks me Kanadasse läheme (samal ajal see tädi vaatas passi, vaatas mind, vaatas jälle passi ja jälle mind). Siis ta küsis minu käest, kas ma olen koos Alariga ja vaatas meie mõlema passe. Kui ma lõpuks ütlesin, et meil on working holiday visa, siis ta lasi meid läbi.

Muuseas, see tööluba, mille me Toronto lennujaamast saama peaksime, ongi põhjus, miks me Torontosse lendame. Alguses oli meil plaanis ikkagi Vancouverisse minna, sest seal on juba soojem, seal on mäed, seal saaks me ilma lubade vahetamiseta olla ja muidugi sellepärast, et kui me reisiraamatuid vaatasime, siis selle piirkonna pildid olid kõige ilusamadJ. Kui siis visa lõpuks tuli ja me lennupileteid ostma hakkasime, siis me olime kahe vahel, et kuhu lennata. Mõlemale meeldis rohkem Vancouver, aga lõplikult ei suutnud keegi otsustada. Lõpuks ma lugesin veelkord meie viisataotlust ja seal oli koht, kuhu pidi märkima riiki sisenemise koha, et siis vastavalt sellest kohast oma tööluba kätte saada. Viisataotluse esitamise ajal me kirjutasime sinna Ontario (see provints, kuhu Toronto kuulub), sest siis me tahtsime Torontosse minna. Jah, me oleme heitliku meelega! J Aga kuna avaldusse sai Ontario, siis oli asi otsustatud.

Ongi hetkel kõik. Me oleme lennanud 1294 miili, lennata on veel 2957.

Kell on Eesti aja järgi pool 3 öösel, Torontos on kell pool 9 õhtul. Õnneks on siin kevadine kellakeeramine ära tehtud ja sel kevadel meie Alariga pääsesime sellest üldse.

Aga nüüd sinna, kus eelmine kord pooleli jäi – lennukisse. No see lend oli ikka PIKK! Meil oli veel kolm tundi lennata, kui mu tagumik ja jalad ütlesid, et nemad enam ei mängi. Aga mis sa teed, tuleb kannatada. Alar vaatas kolm filmi ära ja mina vahtisin mingi aeg uuesti aknast välja, sest Atlandi ookean sai otsa ja oli jälle, mida vaadata. Aga vaatepilt oli lumine. Kui maandumiseni oli lõpuks pool tundi jäänud ja lennuki aknast paistis ikka valge maa, siis me mõlemad leppisime juba sellega, et lendasime talvest talve. Millegipärast me  ootasime midagi kevadisemat.  Aga kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus (üks paljudest tegelikult) – linnas pole peaaegu üldse lundJ.

Ja nüüd siis Torontost ka. Me juba lennuki aknast vaatsime, kui SUUR see linn on. Just SUUR, sest ükskõik, kui palju sa selle linna suuruse kohta loed ja kui suureks sa selle ise ette mõtled, siis reaalselt vaadates on see ikka kordades suurem. Nii me siis vaatsimegi suu ammuli lennuki aknast välja. Kui lennuk oli maandunud, oli meie järgmine mure tööluba kätte saada. Selle pidi saama kuskilt lennujaamast. Pole just eriti julgustav, eks ole? (Lennujaama suurusest ma siinkohal jutustama ei hakkaJ) Õnneks läks kõik ilusti, leidsime õige koha üles ja saime oma tööloa kätte. Järjekorras seistas paistis meile silma üks eriti kuri tolliamentik, kes parasjasti tema juures olevat mustanahalist tüdrukut peedistas. Vaatasime Alariga murelikult, kuidas järjekord liigub ja lootsime mitte tema juurde sattuda. Õnneks ei sattunudki. Sattusime ühe päris toreda naisterahva juurde, kes oli hästi sõbralik. Talle (ja muidugi meile ka) tegi nalja meie silmade värvi määramine. Kõigepealt ta küsis, kas meil on sinised silmad. Meie hakkasime midagi kokutama hallist ja sinakashallis ja jumal teab millest. Selle peale lausus see tolliamenik otsutavalt, et meil on sinised silmad. Egas midagi, kui sinised, siis sinised:) Veel küsis ta mõne küsimuse selle kohta, millega me Eestis tegelesime ja muu teda eriti ei huvitanudki. Ma olin lugenud, et küsitakse, kauaks riiki tullakse, kontrollitakse tagasisõidupiletit ja kui seda veel pole, siis ollakse kahtlustav. Kui ma mainisin, et meil on tagasisõidupiiletid olemas, et tuleme umbes pooleks aastaks, siis see naine ütles sõbralikult: “Võtke vabalt ja andke endale võimalus. Miks mitte kauemaks jääda, kui meeldib ja tööandjale sobib”. Vot selline soe vastuvõtt.

Aga vastuvõtt läks veel soojemaks. Alari sugulased võtsid meid väga hästi vastu ja me oleme väga tänulikud selle eest. Linna me eriti veel näinud ei ole, aga nii palju kui oleme, siis see on TÄPSELT selline nagu ameerika filmides. Tänavad on laiad, elamurajoonides üksikud eramud, autosid on palju. Nagu filmis noh! (ütleb Alar kõrvalt). Ma ei oska öelda, millal pildimaterjali saab, aga eks me püüame nähtut teile ka edasi anda. Käisime esimest korda elus fish and chips’e söömas. Väga maitsev oli! See oli küll söögikohas, mitte tänaval ajalehepaberi sees, nagu Inglismaal ja Iirimaal on, aga see pole hetkel oluline.

Nüüd sätime ennast magama ära, ükskord peab see teisipäev ju läbi ka saamaJ.