Igapäevaelu pisiasjad

                  

Praegu me tegeleme rohkem argipäevaellu sisseelamise kui linnaga tutvumisega. Ega ilmadki soosi linnas kolamist, täna (kolmapäeval – ma kirjutan kodus jutu valmis, et see siis millalgi internetti jõudes kiiresti üles panna) tuli lumi uuesti maha, õues on -5 kraadi külma ja liikluses valitseb kaos. Meie korterikaaslane sõitis täna neli tundi töölt bussiga koju! Loodetavasti sulab lumi paari päevaga ära. Kui enne Starbucks’is internetis käisime (järgmisel nädalal peaksime koju ka interneti saama, senikaua käime üle tee Starbucks’i kohvikus tasuta wifit kasutamas), siis vaatasin ilmateadet. See lubas nädalavahetuseks päikselist ilma, temperatuur peaks -1/0 ringis olema. Kui veel internetist rääkida, siis pühapäeval vaatasime, kas kellelgi on avatud wifit, mida me siin korteris kasutada saaksime. Muidugi ei olnud, aga kellegi wifi nimi on “hiiumaa”. See tähendab, et siin kuskil peab veel eestlasi olema. Alar proovis, kas parooliks on “saaremaa” -  ei olnud.

Aga igapäevaelust siis. Päris paljud asjad on teistmoodi. Kõige rohkem ajab mind vihale see, et poodides on riiulitel hinnad ilma (käibe?)maksuta ja kui maksma lähed, siis läheb kassas kogusummale 13% otsa. Nii et alati peab arvestama rohkemaga. See on päris tobe, ma ei mõista, miks ei võiks maksud juba hinna sees olla? Jootraha söögikohtades jms on tavaliselt 10% hinnast, aga sellest hinnast, mis on ilma maksuta. See on ka selline asi, millega eestlane ilmselt väga harjunud ei ole. Jootraha antakse siin peaaegu kogu aeg, ainult väga kehva teeninduse korral mitte. Kui restoranis on söömas rohkem inimesi (kuus ja rohkem inimest), siis on jootraha juba hinna sees ka, aga kohalikud ikka annavad veel veidi.

Toidukraami hinnad on nii ja naa. Mõned asjad on sama hinnaga, aga üldiselt tundub kallim olevat. Kui Eesti palga eest osta. Ma ei oska öelda, mis siin keskmine palk on, ilmselt umbes 18-20 dollarit tunnis (miinimumpalk on 10,25 dollarit tunnis, 1 dollar peaks olema umbes 0,78 eurot). Kui keskmine palk on 20 dollarit tunnis, siis on toidukraam isegi odavam kui Eestis. Riiete ja jalanõude kohta ei oska veel midagi öelda. Mõnes suuremas toidupoes müüakse ka riideid, seal olen küll näinud päris ilusaid asju üpris soodsa hinnaga. Nt pühapäeval nägin ühte ägedat rohelist seelikut, mis maksis 4 dollarit! Kahjuks oli see aga mulle suur. Alar ostsis endale Fila tossud tööl käimiseks, need maksid 30 dollarit.

Toidukraami valik on väga suur ja kuna kõik asjad on võõraste siltidega, siis lihtsalt katsetame, kuidas miski maitseb. Tavaliselt ostame kõige odavamaid asju (oh üllatust, eksole!). Väldime äädikasi asju, samuti magusat kartulit (ma ei tea, kas sellel on eesti keeles mingi spetsiaalne nimetus ka). See on selline hästi kollane, pigem isegi oranž kartul, kui ära koorida, siis näeb välja nagu kõrvits. Mulle ei maitsenud, Alarile ka eriti mitte. Maitses natuke porgandi moodi, kes mind tunnevad, need teavad, et mulle ei maitse porgand ühelgi teisel kujul peale toore. Piima on kõige soodsam osta suure pakiga. Paraku ei ole ma ühegi paki pealt aru saanud, kui kaua piim tarvitada kõlbab. Paki peal on küll igasugused numbrid ja üks nool isegi viitab, et peaks olema parim-enne-kuupäv, aga need numbrid, mis seal on, ei meenuta ühtegi kuupäevalaadset asja. Seni pole piim meil veel hapuks läinud, ilmselt siis on see pika-pika kehtivusajaga…

Õnneks on siin ka käesoleva kuupäevaga asjad alla hinnatud. Odavamas ja natuke kaugemal asuvas poes on sellisel kaubal peal kleeps, mis ütleb, et toode on 50% soodsam. Üle tee asuvas toidupoes oli peal kleeps, mis ütleb, et toode on kas 1 või 2 dollarit soodsam. Soodustust saab veel kupongidega. See on ka üks asi, millega me üldse harjunud pole, aga mis siin on väga populaarne. Meie esimene kokkupuude kupongidega oli pühapäeval, kui sõitsime sinna odavamasse poodi. Seal oli enne poodi sisenemist üks stend, millelt sai kuponge võtta. Vaatasime, mis seal on ja mõtlesime, mida meil vaja osta on. Võtsime 2 kupongi: esimene andis valikule Liptoni teele allahindlust 1 dollari ja teine pesupulbrile Tide 3 dollarit. Pesupulbri kupongi tingimus oli see, et ostetav kogus peab olema suurem kui 52 pesukorda. Pesupulbrid on siin enamasti vedelal kujul, ainult ühes kohas nägin pulbri kujul pesuvahendit. Heh, naljakas – pesupulber ei ole pulbri kujul. Kassas esitasime kupongid müüjale ja saimegi nende asjade pealt vastavad soodustused. Ma täpselt ei tea, kust neid kuponge veel saab, ilmselt tulevad postiga koju. Igatahes, neid tasub otsida ja vaadata. Ma olen poes näinud, kuidas mõnel on suur peotäis kuponge kaasas.

Maitsemeeled tahavad ka veel harjumist, vähemalt minu omad. Ükspäev tegime lihapallisuppi, päris frikadellisupiks ma seda ei nimetaks. Aga kuna lihapallid olid veiselihast ja puljongikuubik oli samuti väga tugevamaitseline, siis see supp ei tulnud üldse selline, nagu Eestis tuleb. See oli söödav, aga kuidagi väga teistsuguse maitsega. Samamoodi teistsuguse maitsega on kotletid, mis me kartulite kõrvale ostsime. Alar ei hädalda, aga ma olen küll natuke pirtsperse (vabandust väljendi eest!).

Mis siis veel igapäevaelust? Töö. Nagu te juba teate, siis meie töö on koristamine. See on selline hästi-hästi põhjalik koristamine. Nt täna koristasime meie ülemuse korterit (õnneks ta elab samas majas, mõned korrused üleval pool, nii et me ei pidanud õue minema selle halva ilmaga). Tema korteris on kaks vannituba, magamistuba, kontor ja suur tuba avatud köögiga. Me koristasime seda kaheksi kuus tundi. Kõik asjad tuleb põhjalikult ära puhastada, kõik liistud, nurgad, kapipealsed, voodialused jne jne. Muuhulgas sain täna oma triikimisoskust (õigemini selle puudumist) meelde tuletada. Praeguseks me oleme kolm päeva koristustööd teinud, hakkame juba harjuma sellise põhjalikkusega. Tööga on nii, et kui tellitakse mingi koristus, siis on tööd. Praeguse seisuga on meil järgmise esmaspäevani tegevust, nädalavahetus on vaba. Vanematel olijatel on ka püsikunded, kelle kodusid nad kas iga nädal või üle nädala koristamas käivad. Enamus töötajaid on mitte-kanadalased, ainult Jackie (meie korterikaaslane) on kanadalane. On kolm eestlast (koos ülemusega neli) ja ülejäänud on kõik kas latiinod või mustanahalised.

Eile ostis Alar mingit kohalikku lotot. Siin ei tohi alla 18-aastased lotot osta. Loosimine oli täna, aga me pole veel piletit kontrollinud. Alar unistab hetkel sellest, et ta võitis miljon dollarit. Mina unistan sellest, et keegi kütte sisse keeraks. Ma kavatsen ka lotot osta, täitsin isegi lotolehe ära, valisin oma numbrid, aga ostan peale esimest palgapäeva (:

Natuke nalja kah: tulime eile poest ja ootasime ülekäiguraja juures rohelist tuld, õigemini valget jalakäija märki. Samal ajal sõitis mööda üks auto, mille tagaistmel olid varateismelised tüdrukud. Auto aken oli lahti ja need tüdrukud laulsid (või pigem karjusid): “Justin Bieber is the best! Justin Bieber is the best!” Jap, me oleme Kanadas! Agnesele ja Liinale pean kahjuks ütlema, et ma pole veel Celine Dioni näinud, aga me sõitsime eile sellest piirkonnast läbi, kus kuulsad ja rikkad elavad, Nii et ma tean kust otsida!

Pilte ka veidi: 

See on meie elutuba.

Korterikaaslased.

Meie tuba.

Alar otsustas poppkultuuri sulanduda ja hipsteriks hakata. 

Meie maja.

Palju päikest teile kõigile!