Töömesilased

Laupäev, pühapäev ja esmaspäev läksid väga kiiresti. Ilmad on ilusad ja üpris soojad, aga kui tuul puhub, siis on väga külm. Ma jäin laupäeval haigeks, see oli ilmselt karistus mulle ilusate ilmadega kekutamise eest! Arvatavasti sain külma, sest kuigi oli soe ja päikseline, siis tuul oli selle eest väga külm ja tugev. Kui enne ilmateadet vaatasin, siis selleks nädalaks lubas miinuskraade ja lörtsi. Loodan, et see on ainult mõneks päevaks.

Laupäeval käisime suurel lillelaadal, mis oli natuke meie Maamessi moodi, aga seal oli rohkem lilli ja kaunistusasju kui traktoreid ja tõupulle (õigemini neid viimaseid ei olnud üldse). Pärast tunniajast lillede vaatamist läksime CN Tower’isse. See on üks Toronto peamisi turismiobjekte, 553 m kõrge kolakas, mis on maailmas II kohal ise püsti seisvatest tornidest. Ainult Dubais on midagi veel kõrgemat. Nagu me teada saime, siis kaks Alari Torontos elavate sugulaste isapoolset sugulast (miks sugulusastmete seletamine alati nii keeruline on?!) osalesid ka selle torni valmimisel. Üks aitas ehitada, teine värvida. Vaateplatvormi korrusel on restoran, kuhu me laupäeval ka läksime. Kuna meil (õigemini Ingridi sõbrannal) oli seal reseveering, siis me pileti eest maksma ei pidanud. Restoranikorrus on umbes 340 m kõrgusel ja lift sõidab sinna üles ühe minuti. Natuke kõhe oli see kiire ülessõit, kõrvad läksid ka lukku. Restoranikorrus teeb 72 minuti jooksul ühe täisringi. Päris lahe oli seal istuda ja linna vaadata, eriti just sellepärast, et vaade muudkui muutus. Muidugi ka sellepärast, et oli päiksepaisteline ja selge ilm, nähtavus oli ideaalne. Kohalikud muidugi ütlesid, et palju ilusam oleks siis, kui roheline juba oleks. Pärast lõunasööki läksime korrus allapoole, kus on osa põrandat klaasist. Mina sinna peale minna ei saanud. Justnimelt ei saanud, sest ma tahtsin, aga jalg lihtsalt ei astunud peale. Ehk siis minu füüsiline keha kartis:D Alar küll käis seal peal ja tegi pilti ka. Ta ütles, et muidu oli OK, aga kui mõned lapsed seal hüppama hakkasid, siis ajas küll judinad peale.

Olime tornis mitu-mitu tundi, ilmselt läheme veel sinna tagasi, sest me ei käinud torni kõige kõrgemas külastatavas kohas. Meil on plaanis kevade poole või suvel osta selline pass, millega saab peamised muuseumid, turistikad ja sealhulgas ka loomaiaia läbi käia. See pass oli peaaegu sama hinnaga, kui CN Toweri pilet üksi, ja vaatamasväärsused tuleb 9 päeva jooksul läbi käia. 

Kui koju jõudsime, siis hakkasime supersuurt kuud ootama. Siin kohalik televisioon muudkui kuulutas, et 19. märtsi õhtul saab näha väga suurt kuud. Me olime täitsa põnevil, mõtlesime, et saame ägedaid pilte teha jne. Aga kui see supersuur kuu lõpuks tõusis, siis …meie Alariga vahtisime teineteisele otsa ja küsisime kohalikelt, kui suur siis neil tavaliselt kuu on, sest meil on ta kogu aeg sellise suurusega. Ma olen Eestis isegi suuremat kuud näinud, see oli oranži värvi ja tuli tookord mäe tagant nagu päike. Vot see oli lahe!

Pühapäeval kolisime uude kohta. Meie korterinaaber Jaquelin on väga armas ja tore 25-aastane neiu. Sama ei saa aga öelda tema kahe superpaksu kassi kohta. No tõesti, minu jaoks sai küll väljend “paks kass” täiesti uue tähenduse. Need kiisud elasid varem meie toas, sest siin on vaipkate ja polnud mööblit sees (me tõstsime suurest toast diivanvoodi siia). Nüüd nad muudkui murravad sisse, nad on nii rasked ja kavalad, et hüppavad lingi peale ja teevad ukse lahti. Muidu on meie korter väga mõnus. Köögis on nõudepesumasin, pliit, suur külmkapp, kapi moodi asjas on pesumasin ja kuivati, elutoal on rõdu ka. Internetti hetkel pole, aga sellega tegeletakse. Muuseas, siin hakkas kevad juba pühapäeval, 20. märtsil. Juhhuuuuu, kevad!

Esmaspäeval oli meie esimene tööpäev. Ärkasime kell 6, sest kell 6.50 pidime all parklas olema, kust meid peale võeti ja objektile viidi. Jaquelin töötab koos meiega, tema õpetaski meid välja. Objektiks oli üks eramaja, millel on keldrikorrus ja I korrus. Me koristasime seda maja 7 ja pool tundi, kuigi esmapilgul tundus, et mis siin üldse koristada on. Aga kõik asjad tuli pisidetailideni ära puhastada. Minu eriline “lemmik” oli nikerdustega täispuidust kapp, kus ma vatitikuga nikerdusi puhastasin. Vannituba koristasin 2 tundi ja 15 minutit, higimull oli ka otsa ees! Samas oli see väga hea füüsiline töö. Pärast tööd olime väga väsinud. Aga mis seal ikka, töö on töö ja palk pole ka kõige hullem. Me hakkame palka saama kord nädalas, reedeti. Ilmselt tšeki kujul, sest siin on see tšekiraamatute süsteem väga juurdunud. Muidu oleks ka ülekandega saanud, aga kuna me tegime Toronto Eesti panka kontod, siis sinna ei saa millegipärast kanda. Siin tundub üldse selles mõttes veel agraarajastu olevat. Kui me pankakontosid avasime, siis teller ütles, et meil ehk veab, et varsti peaksid neile ka tulema uued, kiibiga pangakaardid.  Ahah. Internetipank on siin mõttetu, sealt saab ainult kontojääki vaadata.

Täna, teisipäeval olime ka tööl. Koristasime üheksakesi suurt maja, mida oli just remonditud. Õnneks oli vähe mööblit sees ja läks kiiresti, isegi kiiremini kui tarvis. Samuti kohtasime täna ühte eestlasest töökaaslast Marist. Maris ei teadnud, et me ka koristame ja meie tööandja näitas mulle vaikselt, missugune ta on. Siis ma läksin tema juurde ja ütlesin eesti keeles: “Tere! Mina olen Kärt.” Ta oli päris üllatunud, lõunapausi ajal ütles ta, et on päros tore eesti keeles rääkida. Maris on Kanadas olnud peaaegu aasta, aga kui tema tuli, siis working holiday viisat veel ei saanud. Varsti läheb ta mõneks ajaks Eestisse, sest ta abiellub suvel kanada eestlasega, kellega ta kolm aastat tagasi Eestis kohtus. Maailm on ikka nii väike!

Muidu on kõik oki-toki, sel nädalal on iga päev tööd, st reedeni.

Toredat juba alanud kevadet!