Crazy võrulased

Tere jälle kevadisest Torontost!

Meil on siin väga kevadine juba, eile oli 12 kraadi sooja ja käisin väljas kevadmantliga. Täna paistab sama ilus ilm tulevat. Kohalikud on samuti kevade saabumise üle väga rõõmsad, sest siin olevat olnud erakordselt pikk ja külm talv. Veel nädal tagasigi olevat veel lumetormid ja tuisk olnud. Koos meiega saabus ilus päikseline kevad:)

Kolmapäeval viisid Alari vanatädi Asta ja tema sõbranna Margot meid Eesti majja. Nii me siis autos istusime, meie Alariga tagaistmel ja kaks 70-aastast vanaprouat esiistmetel. Sõit oli kiire nagu suurlinna liiklusele omane! Siin on vanemad inimesed väga aktiivsed ja elujõulised, jutu käigus selgus, et Margot oli load saanud alles mõned aastad tagasi, kui ta juba kuldsemasse ikka oli jõudnud. Sellist asja ilmselt Eestis ei kohta!
Eesti maja oli väga huvitav, meile näidati erinevaid saale, kus kohalikud eestlased oma koosolemisi peavad, samuti näidati meile Eesti panka, kus me ka oma kontod avasime, siis käisime väikses suveniiri-raamatupoes ja lõpuks kohvikus suppi söömas. Kohvikus oli päris palju rahvast, enamasti vanahärrad ja -prouad. Eks nemad ongi Eesti maja üles ehitanud ja käivad rohkem seal koos, kui noored. Aga noortele on ka mõeldud: esmaspäeviti on eesti kooli gümnaasiumi osa, teisipäeviti alg- ja põhikooli osa ning laupäeviti lasteaed. Muuseas, aprilli lõpus tuleb Eesti majja esinema Ultima Thule ja käivad kõlakad, et suvel tuleb Torontosse lausa Tõnis Mägi! Meie ilmselt läheme ka mõlemat artisti vaatama, ega nad Eestiski teab kui tihti esine.
Ülejäänud päeva üritasime asjalikud olla, aga ei tulnud eriti välja. Linn on endiselt meie jaoks hoomamatu, ostsime ühe kaardi ja uurisime seda veidi. Käisime lähedalolevates poodides, et endale kohalikku telefoni SIM-kaarti saada. Tuli välja, et siin ei ole see nii lihtne nagu Eestis, kus sa lähed suvalisse kioskisse ja ostad endale kõneajakaardi. Kui me lõpuks telefonipoodi läksime, siis tuli välja, et on tarvis meie kohalikku ID-numbrit, mida meil veel polnud. Selle poe teenindus oli üldse väga kummaline. Teenindajateks olid kaks noort neiut, ma pakuksin, et just keskkooli lõpetanud. Meid teenindav neiu lutsis pidevalt pulgakommi ja rääkis nii vaikselt ja segaselt, et vahepeal ei saanud midagi aru. Teine neiu tegeles oma telefonis isiklike asjadega. Vahepeal tuli firma telefonile kõne, küsiti meid teenindavat neiut. Ja siis teise (telefonile vastanud) neiu vahendusel aeti veidi isiklikke asju. Igatahes, me saime teada, et sealt me SIM-kaarti ei saa ja läksime edasi. Kui me ühest teise firma telefoni poest küsisime, siis tuli välja, et nemad ei saa müüa meile SIM.kaarti,s est meil on euroopa telefonid. Vot siis. Teine asi, mida meil tarvis oli, oli adapter. Mingil kummalisel põhjusel me arvasime, et siin on samasugused pistikud nagu meil Eestis. Aga muidugi ei ole:D Kolmapäeval me ei leidnud kuskilt adapterit ka, küsisime ühest elektroonikapoest, sealt juhatati meid Victoria Parki tänavale, kus pidi ühes kaubamajas olema. Kahjuks tol päeval me seda kabanduskeskust ei leidnud, sest see tänav oli väga pikk. Ühistransporti me ka veel kasutada ei  julgenud ega osanudki (ja ega praegugi veel ei oska). Jalutasime veel veidi ringi ja tulime koju ära. Kell 8 õhtul läksime magama, sest meie kehad elasid veel eesti aja järgi.
 Eile, neljapäeva hommikul ärkasime JÄLLE kell 3 öösel üles, sest Eestis on kell sellel ajal 9 hommikul. Magasime veidi veel ja lõpuks tulime üles ära. Meie hommikune meelelahutus on söögi kõrvalt aknast oravaid vaadata. Siin on nii palju oravaid! Enamasti on nad suured ja hallid või mustad, vähem on näha sellised väikseid ja punakaid nagu meil Eestis. Alari vanatädi tütar Ingrid, kellega me pool neljapäeva koos veetsime, naeris meie üle, kui me oravatest juttu tegime. "Mis asi eestlastel nende oravatega on?! Need on ju lihtsalt oravad!" Ma ei oskagi öelda, mis asi nende oravatega on, aga on. :)
Ennelõunal käisime jalutamas (ja oravaid pildistamas:P), leidsime lõpuks ka selle kaubanduskeksuse üles, kust adapterit osta saab. See on tegelikult meie praegusele elamisele väga lähedal, kolmapäeval läksime lihtsalt suure ringiga sinna poole. Eile oli ka St Patrick's Day (Püha Patricku päev), selle puhul kantakse siin palju rohelist, sest see toob õnne. Ingrid oli samuti üleni rohelises, tal olid isegi ristikheinalehekujulised kõrvarõngad, sokid ja jakk. Ingrid õpetab ülikoolis graafilist disani ja kalliograafiat, tal on kunstniku haridus. Väga lõbus ja värvikas inimene! :)  Minu rohelisus piirdus väga helerohelise kevadise mantliga ja Alaril oli tumeroheline t-särk. Aga Ingrid tõi Alarile rohelise salli ja mulle kaks kampsunit, seega meie õnn suurenes:)

Lõuna ajal tegime süüa, makarone hakklihaga. Liha on siin enamasti veiseliha. Maitseelamustest rääkides, meie maitsemeeled vajavad veel harjumist. Eriti harjumatu on see, et siin kasutatakse palju erinevaid äädikaid. Kunagi sattusime Alariga vaatama multikat Obelixist ja Asterixist, kes sõitsid Londiiniumisse mingeid asju ajama. Neid kahte multikategelast häiris kohutavalt see, et inglased söövad kõiki asju piparmündiga. "Nad söövad isegi piparmündikastet piparmündiga!" Noh..kanadalased söövad isegi äädikat äädikaga! Kartulikrõpsud, mis meile siia jäeti, olid väga äädikased. Alar sõi neid võileiva peal:D
Peale lõunasööki tuli Ingrid meile järgi ja me läksime oma kohalikke isikukoode (SIN-numbreid) saama. Avaldused oli vanatädi Asta meile varem välja printinud ja need me täitsime ära. SIN-koodi saab Service Canadast (kohalik ametkond), SIN-koodide jaoks on eraldi ruum, kus elavas järjekorras inimesi vastu võetakse. Meie olime peaaegu ainukesed valged inimesed seal. Toronto on tõesti väga multikultuurne linn! Seda me panime juba esimesel päeval tähele. Umbes tunnike ootamist ja saime oma numbrid kätte, esialgu küll paberil, kaart ise tuleb umbes 2 nädala jooksul postiga.
Seejärel sõitsime põhja poole Ingridi sõbrannale külla. Enne seda käisime ühes kaubanduskeskuste kompleksis telefoninumbreid saamas. See võttis veidike aega ja Ingrid lasi samal ajal oma iphone'il midagi teha. Teda teenindas üks jaapani noormees, kes minu ja Alari  omavahelist jutuajamist pealt kuulis ja Ingridi käest küsis, kust me pärit oleme. Kui Ingrid ütles, et Eestist, siis see noormees ütles: "Ohhoo! Kas te tahaksite minu Tallinaskäigu pilte näha?" Maailm on väike!
Kohalikud telefoninukbrid käes, käisime enne küllaminekut veel poes. Siin ei saa alkoholi suvalisest toidupoest osta, isegi mitte õlut ega siidrit. Selleks peab eraldi poodi minema. Alkohol on suhteliselt kallis (meie koduste hindadega võrreldes), aga täitsa oleneb tootest. Nt minu lemmikšampus Martini Asti on sama hinnaga, mis Eestis. Toidukraamiga on ka nii ja naa, enamus asju  on ikka kallimad, aga mõned asjad on sama hinnaga.
Ingridi sõbranna Milvi elab Toronto põhjaosas, seal on maa odavam ja sinna on palju maju ehitatud. Milvi abikaasa on ausrtaallane. Püha Patricku päeva puhul läksime Itaalia restorani sööma. See oli ka meie esimene ingliskeelne pikem vestlemine, sest vanatädi Asta ja Ingridiga rääkisime eesti keeles. Ingridile teeb hirmsasti nalja üks nn keelemäng. Tema eesti keel on juba eesti-inglise keele segune ja ta tihti küsib, kuidas on üks või teine sõna eesti keeles. Enamasti satuvad aga need sõnad olema sellised, mis on ingliskeelse sõnaga sarnased. Nt küsis ta minu käest, kuidas on semester eesti keeles. Kui ma ütlesin, et semester, siis ta hakkas naerma ja ütles: "Miks ma üldse küsin!?" Sarnane "mäng" juhtus paljude sõnadega:) Õhtu oli tore, sai palju nalja ja rääkisime ka tõsisematel teemadel. Muuseas tuli jutuks ka lõunaeesti murre. Ingrid ja Milvi olid sellest kuulnud, et lõunaeestlased räägivad oma murret, aga nende jaoks on see nagu hiina keel (kuigi Ingrid oskab mõnda sõna hiina keelest:P). Kui me Alariga natuke murrakus rääkisime, siis Ingrid hakkas naerma ja ütles: "Oh teid crazy võrulasi!" (Blogi vanematele lugejatele: crazy tähendab hullu.)
Tagasi sõites nägime, kuidas välku lööb. Jälle üks kevadine tunnusmärk:)
Täna oli meie bioloogiline kell juba parem, ärkasime kell 7 üles! Hommikusöögi kõrvale vaatasime jälle oravaid. Pealelõunal läheme ühte tuba ühest korterist vaatama ning samuti saame võimaliku tulevase tööandjaga kokku. Sellest kõigest aga täpsemalt hiljem,kui asjad on kindlamalt teada.

Loodan, et kevad varsti teieni ka jõuab! Palju tervitusi ja olge tublid, kirjutage meile oma tegemistest ka!

Crazy'd võrulased Alar ja Kärt