Viimane peatükk

Asjad on pakitud ja varsti suundume lennujaama. 27nda augusti õhtul oleme juba Tallinnas ja loodetavasti saame oma asjad ilusti kätte ning jõuame viimasele Võru bussile.

Viimased päevad möödusid poodides ja head aega jättes. Teisipäeval käisime Marise ja Iisakuga piknikul, kolmapäeva hommikul Maretiga hommikusöögil ning sama päeva õhtul Alari sugulastega Dragon Pearlis. Dragon Pearl on hiina restoran, mis töötab rootsi laua põhimõttel. Aga seal on kordades rohkem huvitavaid toite! Söögivalik pani lausa pea ringi käima ja kõik oli hästi maitsev ka. Huvitav oli vaadata, kuidas tehti taignast “pärli”, mille järgi restoran ka nime on saanud. Üsna väike taignatükk pandi õli sisse ja hakati siis seda seal keerutama. Pallike muudkui paisus ja paisus ja läks seest järjest tühjemaks, lõpuks oli täitsa suur pall. Maitsta sai ka, selline magus ja krõbe oli.

Ka ilmastikuolud on paari viimase päeva jooksil nii mõndagi põnevat pakkunud. Teisipäeval oli meil siin näiteks maavärin. Või nii nad vähemalt räägivad. Epitsenter oli pisut lõuna pool, Washingtoni lähedal. Siin oli ainult natuke võbisenud. Meie olime samal ajal metroos ja seal raputas ilmselt rohkem, kui maa peal. Kolmapäeva õhtuks anti aga tornaadohoiatus. Tornaado ise jäi tulemata, aga see-eest oli korralik äiksetorm. Tuul ja vihm polnud üldse tugevad, aga välgutamine oli võimas! Me istusime poolteist tundi akna peal ja vahtisime. Lõpuks läksime magama ära, äike lustis veel tükk aega.

Ja saidki meie 166 päeva Kanadas otsa. Suur-suur-suur tänu kõigile kohalikele, kes meid siin nii soojalt vastu võtsid ja meie olemise huvitavaks tegid! Meil on hea meel, et me teid kõiki kohtasime!

Ja ometi ootame pikisilmi kojujõudmist!

Ning kui teile (nii Eestis kui mujal maailmas) meeldis meie blogi lugeda ja oleksite huvitatud veel põnevatest seiklustest, siis pakkuge aga uued sihtkohad välja ning toetage perekond Metsapoole “maailmavallutamist”. Annetada saab otse minu pangakontole: a/a 1104844679.

Hehee, kodus näeme!

Kärt ja Alar

Alari postitus...

...on selline:

"Ja tal on neid neli tükki veel!"

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias

Laupäeval käisime Eesti Majas Eesti Vabariigi 20. taasünnipäeva tähitsamas. Üritus algas pidulikult lipu heiskamisega Eesti Maja ees, seejärel suunduti sisse, kus kuulasime ETV otse vahendusel presidenti kõnet. Peale seda toimusid kohalike sõnavõtud ning pakuti rahvuslikku toitu (kartul-kaste-liha-hapukapsad, oi kui hää!). Kringli ja kohvi kõrvale näidati filmi "Mehed unustatud armeest", mis tõi taaskord esile selle, et Teise maailmasõja sündmused ja seal erinevatel pooltel võidelnud meeste lood ei ole kunagi mustvalged ja lihtsad. 

Pühapäeval läksime loomaaeda. Loomaaed on kaugel, sinna sõidab metroo ja bussiga kokku umbes poolteist tundi. Kui kohale jõudsime, tibutas pisut, aga see läks peagi üle. Toronto loomaaed on koletu suur ja üks osa jäigi meil läbi käimata (Euraasia), kuigi olime seal kokku üle kuue tunni.

Muidu oli tore, aga loomad olid (ehk kehva ilma tõttu?!) veits uimased ja magasid enamasti. Samuti oli igale loomale kole palju maad antud ja mõnel juhul oli loom kuhugi kaugele ära läinud ja vaatamata ta jäigi. 

Päeva peategelane oli ilmataat. Kui me olime parasjagu "Aafrikasse" jõudnud, hakkasid tumedad pilved kogunema ning välgud sähvima. Olime parasjagu ühest toidukioskist näksimist ostnud, kui tibutama hakkas. Igaks juhuks jäime veel varju alla - ja siis läks lahti! Täiesti sekundi murdosa jooksul algas selline maru, et puude ladvad olid vastu maad ja kõik oli märg. Kuigi meie ees seisis veel inimesi ja meile anti kohviku poole pealt paar tekki vihma kaitseks, olime lõpuks ikkagi läbimärjad. Mõned väiksed lapsed kisendasid hüsteeriliselt, sest vihm oli väga külm ja sadas palju ning  tihedalt. Kui suurem maru mööda läks, sadas mõnda aega veel paduvihma, enne kui asi vihmaks ja seejärel tibutamiseks jäi. Meiegi jätkasime oma teekonda, kui alles tibutas veel. Ülejäänud päeval möödus soe päike külma vihmaga. Mitte just kõige meeldivam kombinatsioon. Mul oli lõpuks ikka päris külm, koju jõudes läksin kuuma duši alla ja tegin ühe kuuma tee ka. 

Muud uudist polegi, pakime vaikselt asju ja ootame pikisilmi reede õhtut, et saaks kojusõitu alustada.

Palju õnne, Eesti Vabariik!

Ja palju õnne ka sellele 7. korruse "oskuslikule kokakunsti valdajale", tänu kellele magusalt unisel laupäeva varahommikul kell 7 tuletõrjealarm tööle läks!

Lugemissoovitusi

Kuna kojusõitmise aeg aina läheneb, siis saab varsti ka meie blogipidamine läbi. Seega annan natuke lugemissoovitusi neile, kes hirmsasti midagi veel Kanada kohta lugeda tahavad. Või mis mulle endale on silma jäänud.

Kõigepealt veel üks Kanada-teemaline reisiblogi Tiiult, kes ka mingi aeg Torontos oli ja mulle oma arhiivisnokitsemise töö edasi pärandas: 

http://igasegast.blogspot.com/

Ma loodan, et ta ei pahanda, et ma tema blogi siin reklaamin, sest see on tegelikult väga huvitav ja kindlasti lugemist väärt. 

Minu enda uueks lemmikuks on saanud üks keeletoimetuse blogi ja mul on südamest kahju, et ma selle nii hilja avastasin. Nii et keelehuvilised ja -sõbrad - meeldivat lugemist! Eriti meeldis mulle postitus selle kohta, kuidas korrektselt e-kirju vormistada - selle võiks minu arust lausa ringkirjana laiali saata. Nii mõnigi kord on mul vererõhk miljonini tõusnud, kui haritud ja endast lugupidavad inimesed kirjutavad selliseid e-kirju, et häbi on lausa lugeda. Viide on siin: 

http://keeletoimetus.ee/blogi/tere-kertu/

Enamus vanema põlvkonna Kanada eestlasti on teadupärast siia sattunud seoses Teise maailmasõjaga ja nende lood on alati kurvad, huvitavad, vapustavad, teinekord naljakad või uskumatudki. Mõnda aega tagasi ilmus üks järjekordne elulugu, mis kõike seda käsitleb. Selle autoriks ja peategelaseks on Eerik Purje ning kuna raamat ilmus Eestis, on see poodides ja ehk ka juba raamatukogudes saadaval. Ma ise pole seda veel lugenud (kuigi teen seda kindlasti!), aga kuna Eerik teeb kaastööd ka kohalikule ajalehele, siis julgen seda raamatut kindlasti soovitada, sest ta kirjutab väga huvitavalt ja võiks isegi öelda, et humoorikalt. Nii et kel huvi ühe vanema põlvkonna Kanada eestlase eluloo vastu,  laske aga käia! Raamatu pealkiri on "Kuldse ajastu kaksikud" ja see näeb välja niisugune: 

Foto: rahvaraamat.ee

Saage tuttavaks - Tartu College

Maja ise näeb välja selline. Esimesel korrusel on ajalehe Eesti Elu toimetus ning Tartu College'i kontor. Nö nullkorrusel on peosaal ja näituste koht ning täitsa all, keldris, on arhiiv ja raamatukogu. Lifti järgi peaks majal olema 18 korrust, aga lähemal uurimisel selgus, et korrus nr 13 on puudu...

Sissepääs

Meie tuba

Köök

18. korrusel on pesupesemisruum, kus on pesumasinad ja kuivatid, mis töötavad müntide pealt.

Vaade pesuruumi aknast

Praktiliselt kohe üle tee on kurikuulus Madisoni pubi

Tööle on lausa lust minna - sõidan ainult liftiga esimesele korrusele. Alar, vaeneke, peab palju rohkem vaeva nägema.

Ja lõpetuseks: uudishimu tappis küll kassi, aga meid väga huvitab, kes meie blogi viimasel ajal üpris järjekindlalt Venemaalt on jälginud...

Toidufestival Kreekalinnas

Laupäeva, 6. augusti õhtul käisime Kreekalinnas toidufestivalil Taste of the Danforth (Danforthi tänava järgi, millel see toimus). Rahvast oli palju ja erinevaid sööke veelgi rohkem. Külastajate lemmikuks paistis olevat grillitud maisitõlvik, mida meie ka proovisime. Grillitud maisitõlvik pisteti enne kliendile andmist või sisse ja siis võis igaüks ise vastavalt maitsele kas soola või pipart juurde panna. Maitse oli magus, Alar arvas, et ta oleks võinud veel soola panna. 

Üldiselt pakuti toite kreeka ja vahemereäärsete riikide köögist, aga oli ka aasiapäraseid suupisteid. Enamuse söökide nimed ei öelnud meile eriti midagi. Huvitavamatena jäid silma grillitud kanapojad, grillitud kalmaarid ja grillitud ananassid. Meie proovisime veel ühtesid pirukalaadseid asju, mille sisu oli väga vürtsikas ja koosnes kartulist ja hernest ja millestki tundmatust veel.

Rahvast oli väga palju ja kuna mõne aja pärast hakkas vihma sadama, segasid vihmavarjud liikumist veelgi. Tegelikult oli see vihmsops mõnusaks vahelduseks, sest selja taga oli järjekordne kohutavalt palav päev. Mõnus oli grillilõhnalisel tänaval ühe müüja juurest teise juurde kõndida ja uudistada, mis pakutakse. Paistis, et tegemist on väga populaarse festivaliga, sest sabad erinevate toitude maitsmiseks oli väga pikad.

Pikk nädalavahetus - meie jaoks juba kolmas

Te kindlasti arvasite, et me sulasime selle suure kuumaga ära. Päris ei sulanud, aga ega me suurt midagi teinud ka ei ole.

26. juulil tähistasime šampuse ja isetehtud Napoleoni koogiga Alari sünnipäeva. Sama nädala teises pooles hakkasime tasapisi asju pakkima, sest pühapäeval kolisime Tartu College’isse. Viisime juba paar päeva enne osa asju ära, et pühapäeval lihtsam oleks.

Mina pole varem ühikas elanud ja minu jaoks on täitsa põnev. Meil on kahene tuba ja ühiskasutatav köök ning vannituba. Kummalgi on oma kapp köögis, mõlemas kapis on väike külmik. Kapid käivad lukku, aga paistab, et keegi neid lukus ei hoia. Õige ka, kui on midagi kiiresti vaja, siis on kindlasti võtmed teadmata kadunud! Me pole väga teisi kohanud, aga seda ma tean, et ma olen ainuke tüdruk siin boksis, sest tegelikult ei tohiks siin segaseltskonda olla…Millest me kohutavalt puudust tunneme, on õhukonditsioneer. Siin küll tiirutab laes miskit, aga kasu sellest eriti pole. Hetkel tundub, et kui aknad on kinni, on isegi veits jahedam, sest õuest tuleb veel kuumemat õhku sisse.

Kanadas oli järjekordne pikk nädalavahetus – 1. augustil tähistati siin Civil Holiday’d. Õhh, ma ei teagi, mis see eesti keeles olema peaks…tsiviilinimeste päev? No igatahes järjekordne kiiresti välja mõeldud tähtpäev vaba päeva saamiseks.

Laupäeval oli Alar tööl, mina kolasin veidi all-linnas. Näituste keskuse lähedal pidi toimuma Caribana ehk Kariibimere rahvaste värvikirev paraad. Lugesin lehest, et see algab kell 10 hommikul. Kuna meil paar päeva internetti ka ei olnud, siis ma ei saanud täpset ajakava üle vaadata, vaid läksingi umbes kella 10ks kohale. Kõik kohad olid kirevates kostüümides ja praktiliselt paljaid inimesi täis, aga nad alles kogunesid! Paraadi sai vaadata tänava äärest ja tribüünilt. Tribüünil istumise eest taheti raha saada, aga tänavatel oli nii kõrged piirded, et mingit head pilti sealt küll saanud ei oleks. Nii ma siis otsustasin tagasi koju minna. Hea oli, et läksin. Pühapäeval kuulsin, et paar-kolm inimest oli surma saanud. Tuleb välja, et ühelgi aastal ei möödu see paraad nii, et keegi püssiga vehkima ei hakka ja ikka lõpeb kellegi (tavaliselt noor) elu mõne temperamentse idioodi tõttu. 

Mis paraadiliste kogunemisel veel silma jäi, oli see, et üllatavalt paljud olid nn täissaledad. Minu jaoks oli see väga suur üllatus.

Esmaspäeval, 1. augustil käisime kõigepealt külma duši all, sest öösel oli ikka kole palav. Seejärel läksime Fort Yorki. 1. augustil oli nii Civil Holiday kui ka Simcoe Day. Kindralkuberner Simcoe mängis olulist rolli Toronto ühe vanima linnaosa Fort Yorki rajamisel. Praegusel Fort Yorki tänaval oli väike muuseumiõu, kus sai uudistada tolleaegseid (18.-19. sajandi) kostüüme, ohvitseride maja, muuseumituba, kus tutvustati koha ajalugu ja tähtsust, samuti sai vaadata ohvitseride kööki ja isegi paraadi. Fort York on brittide loodud ja mängis olulist rolli Ameerika vabadussõjas. Selle kunagise kindluspunkti rajamise ajal oli Ontario järve kallas praktiliselt nende vastas, praeguseks on see pinnase täitmise tõttu kõvasti lõuna poole nihkunud. 

Pärast ajalootundi otsutasime kuuma ilma eest Toronto saartele põgeneda. Ringi me seal eriti seekord ei kolanud, hoidsime jalgu jahedas vees ja nautisime vaba päeva. Siin ei ole rannas lebamine ja päevitamine nii populaarne kui Eestis, seega oli täitsa mõnus olla. Saartele tuli küll palju rahvast, aga pooled neist olid lastega pered, kes suundusid lõbustusparki, ja ülejäänud otsisid lihtsalt varju, kus piknikku pidada ja niisama rohelust nautida. Mina käisin sel aastal esimest korda ujumas. Vesi on üpris jahe, vetteminek võttis tükk aega, aga kui ära harjusin, oli ikka väga hea olla. 

Ega meil rohkem uudist hetkel polegi. Soovime veelkord Laurale ja Laurile kuhjaga õnne väikse Lennarti puhul ja palju jaksu edaspidiseks!!!

Õige pea juba näeme ka!

Me ei vingu enam kunagi, et Eestis palav on.

Ja neljapäeva jätame üldse vahele!

Montreal, Quebec ja Metallica

Noh, sai nüüd siis Prantusmaal ka ära käidud.

Montreal

Ärkasime kell neli hommikul, et 6.30ks kesklinna bussile jõuda. Linnaliinibussid küll liikusid, aga metroo oli veel suletud. Õnneks sõidavad ööliinid sel ajal umbes sama marsruuti ja saime ilusti kesklinna.

Bussisõit läks kenasti, seekord ei läinud buss katki ka. Umbes kuus tundi bussisõitu ja olimegi Montrealis. Montreal on suuruselt teine linn Kanadas, see asub Quebeci provintsis ja on üdini prantsuskeelne. Juba enne Montreali olid kõik sildid ja liiklusmärgid prantsuse keeles.

Kohale jõudes ostsime linna kaardi ja hakkasime oma asukohta määrama, et seejärel hostel üles otsida. Me ei jõudnud kaarti korralikult lahti voltidagi, kui astus ligi üks üpris rääbaka olemisega noormees, kes küsis meilt peenraha. Nimelt olla ta sinna tulnud Vancouverist (üks läänepoolseimaid linnu Kanadas) ja jäänud maha bussist, mis pidanuks ta Halifaxi (üks idapoolsemaid linnu Kanadas) viima ja nüüd on ta Montrealis lõksus. Ta olla läinud infopunkti, kust talle politsei kutsuti, viimane viis ta mingisse noortehostelisse, kuhu tal nüüd tuleb ka raha maksta. Ütlesime viisakalt, et reisime säästueelarvega ja meil pole talle kahjuks midagi anda. Tont teab, kas ta oligi hädaline või lihtsalt nägi kahte kaardiga turisti ja proovis õnne.

Tagasi kaardi juurde. Uurisime seda tükk aega, enne kui oma asukoha kaardilt üles leidsime. Hakkasime just liikuma, kui meie juurde tuli järgmine noormees, kes küsis, kas ta saab meid aidata. Küsisime, kuhu poole jääb tänav, kus asub meie hostel. Noormees juhatas suuna kätte ja soovitas ühe tänava edasi minna, et toda mööda on põnevam kõndida. Ja õigus tal oligi – St Denis’ tänav kihas elust.

Hosteli leidsime ilusti üles, see oli eramaja ja esimese hooga kõndsisime sellest üldse mööda. See hostel nägi palju mõnusam välja, kui meie New Yorgi oma. Tegemist oli noortehosteliga, kommuuniga. Meie olime broneerinud omaette toa,  aga mõned voodikohad (õigemini madratsikohad) olid ka läbikäidavas toas. Köök ja vannituba olid ühiskasutatavad. Õhkkond oli hästi mõnus ja noortepärane, koht oli puhas ja hommikusöök oli hinna sees. Palju noortele ikka vaja on!

Viisime asjad oma tuppa ära ja läskime kohe linna peale. Mingit kindlat marsruuti ei olnud, lihtsalt kolasime ringi. Üha enam sai meile selgeks, et tegemist on ikka täieliku “Prantsumaaga”. Kõik teated, sildid ja vestlus on prantsuse keeles. Kui Torontos on ka mõned asjad kahes keeles (sest Kanadas ongi kaks riigikeelt), siis Montrealis on praktiliselt kõik prantsuse keeles.  Isegi stopp-märk on arrȇt-märk. Kui metrooga sõitsime või raudteejaamas olime, siis kõlarist tulevad teated olid ainult prantsuse keeles. Poodides ja söögikohtades kõnetati kõigepealt prantsuse keeles ja alles peale meie uurimist, kas inglise keeles saab rääkida, mingi viimasele üle . Inglise keeles oskus varieerus ka äärmusest äärmusesse – mõnel oli see sama hea, kui prantsuse keel, mõnel sama hea, kui minu prantsuse keel (ehk siis pea olematu). Kanada prantsuse keelest veel nii palju, et see pole päris üks-ühele Prantsusmaa riigikeelega, siinne keel on rohkem mõjutatud inglise keelest ja millest kõigest veel.

Montreali linn on tegelikult saar, sest ta asub kahe jõe vahel. Neist suurem, St Laurent, (ingliskeelsetes provintsides St Lawrence) möödub ka Quebeci linnast ja suubub Atlandi ookeanisse. Oma esimesel päeval Montrealis läksimegi jõe äärde vett uudistama. Seejärel jalutasime vanalinnas. Montreal on ajaloolisema hõnguga linn, kui betoonmürakas Toronto. Vanalinnas oli armsad väiksed tänavad, kohati isegi munakivisillutisega. Palju kohvikuid, suveniiripoode ja muidugi turiste. Sellegipoolest ei ole Montreal nii silmatorkavalt multikultuurne, kui Toronto. Pigem tundus, et tegemist on pisut boheemlasliku linnaga, nagu Tartu. Mis aga torkas silma, oli see, et väga paljud inimesed suitsetavad. No ikka massiliselt! Seda sama märkasime ka Quebecis. Prantslaste värk vist.

Külastasime ka nn maaalust linna, mis on tegelikult suur kaubanduskeskus. Maa-alune linn tekkis koos metroode ehitamisega ja tänapäevaks on korruseid nii palju, et osa sellest on ka maa peal juba. Poodides oli parasjagu suvine allahindlus ja oli palju häid pakkumisi. Ma ostsin kolm pluusi kuue dollari eest, nägime ka 5-dollarilist Levise pusa, aga see oli nii suur, et me oleks Alariga sinna kahekesi sisse ära mahtunud.

Peale vanalinna seadime sammud Mont Royali poole, see on roheline küngas (Eesti mõistes võib täitsa mägi öelda) keset linna, kus paljud tervisesporti harrastavad. Jalutasime seal tükk aega ja kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, võtsime suuna hosteli poole. Tee pealt üritasime alkoholipoodi otsida, lootuses siidrit osta. Torontos eriti siidrit ei leia, ainult mingit haput löga. Paraku meie lootused ei täitunud – leidsime küll alkopoe üles, aga seal olid ainult veinid, isegi õllede valik oli pigem kesine.

Järgmisel päeval plaanisime minna olümpiaparki. 1976. aastal võõrustas Montreal olümpiamänge, selleks puhuks ehitati suur staadion ja muidugi (viltune) torn! Juba hommikul oli kohutavalt palav, päev tõotas veel hullem tulla. Otsutasime sihtkohani jalutada, et rohkem linna näha. Olümpiapark on suur ala, kus lisaks nimealusele on veel botaanikaaed ja mingi bio-asi, kuhu on konstrueeritud erinevad kliimavöötmed. Piletiraha me kulutama ei hakanud, vaatasime lihtsalt nii palju ringi, kui tasuta sai, ja otsustasime St Laurent’i jões asuvale St Helene saarele minna. Kuna päike lõõskas eriti kurjalt juba, proovisime kohaliku metroo ära. Piletisüsteem sarnanes pigem Pariisi omega, st et sai osta paberist pileti, mille turvaväravas olevast avast sisse pistsid ja mis pärast ava teisest osast välja hüppas, nii väravaid avades. Metroo oli mugav ja isegi mõistlikuma marsruudiga, kui Torontos. Torontos on metrooliinid ida-lääne ja põhja-lõuna suunalised, mis jätab palju piirkondi busside teenidada, mis omakorda tähendab ummikus ja punase tule taga seismist. Montrealis on metrooliinid paremini üle linna rajatud. Huvitav oli veel see, et metroorongi rattad olid kummidega, mitte lihtsalt metallist (nagu pikamaarongil). Ma ei oksa öelda, miks see nii on, aga selle suureks plussiks on see, et ei teki vastikult krigisevat häält, kui metroorong peatub.

Saarel kolasime ka niinsama ringi. Kohe metroopeatuse juures oli avalik bassein, kus ühes pooles sai lihtsalt ujuda ja päikest võtta, teises osas toimusid aga vettehüpete ja vesivõimlemise (tantsimise) trennid. Saare idaosas on lõbustuspark, aga sinna me ei läinud. Jalutasime niisama mööda jõe äärt ja metsaradasid pidi.

Pealelõunal käisime ühes itaalia restoranis söömas ja puhkasime hostelis veidi jalga. Õhtu poole jalutasime veel linnas ja ostsime kuuma päeva lõpetuseks külmasid smuutisid ja jäätist. Läksime varakult magama, sest järgmisel päeval tuli kella 8.30ks rongile minna.

Mis on veel Montrealis märkimisväärset – seal on jalgrattateed! Ja kui üldhinnang anda, siis ma pigem elakski Montrealis, kui Torontos (kui ma ainult prantsuse keelt oskaks), sest õdusam ja kodusem oli seal.

Quebeci linn

Laupäeva hommikul sõitsime rongiga Quebeci linna. Meil oli natuke raskusi raudteejaama leidmisega, aga õnneks ei eksinud me väga kaugele ja jõudsime ilusti rongile. Kolme tunni pärast olime väikses Quebeci linnas (või noh…kui väike ta nüüd oligi kõigi oma eramajadega). Kõik oli ilus ja tore, kuni me hakkasime hostelit otsima. Jala oli sinna umbes kaheksa kilomeetrit, otsustasime bussiga minna ja olime internetist isegi bussi numbri välja uurinud. Leidsime peatuse üles ja asusime teele. Kahjuks pole Quebeci linnaliinibussid eriti turistisõbralikud ja ei ütle järgmist peatust. Ega me tegelikult ei teanud ka, kus me täpselt maha peame minema. Kui me seda lõpuks tegime, olime kuskil perifeerias. Igatahes tundus nii. Hakkasime hostelit ostima. Mida rohkem me kõndisime, seda enam tundus, et Quebec on mõeldud autoga liiklejatele. Palav ilm ja tühi kõht tegid ka tuju kehvaks. Kohati tundus, nagu me oleks suures suvises Haanjas – tühjad tänavad ja vähe inimesi. Lõpuks, pärast tükk maad tagasi kõndimist, jõudsime oma hosteli juurde. Meid võttis vastu üliviisakas ja sõbralik teenindus. Administraator jagas meeleldi näpunäiteid, kuidas lihtsamalt lähimasse bussipeatusse saada. Temalt kuulsime, et autoga on kesklinnast nendeni viis minutit sõita, bussiga aga 45. Halleluuja!

Viisime asjad oma tuppa (mis oli üllatavalt suur ja mõnus, oma vannitoaga!), käisime pesus, vahetasime riided ja läskime tagasi kesklinna. Ostsime seekord eelmüügist bussipiletid ja nägime taaskord midagi uut. Siin näevad bussipiletid välja nii, et paksemast paberist kaardile pannakse mingi aparaadiga peale nii mitu piletit, kui osta soovid. Kui bussi lähed, paned selle pileti vastu skännerit ja see teeb piiksu. Meie puhul siis tuli seda teha kaks korda, kuna meid oli kaks. Huvitav sellegipoolest!

Buss oli puupüsti rahvast täis, enamus Metallica fännid (kontserdini oli aga ligi seitse tundi aega veel, sellest pikemalt allpool). Jah, buss sõitis tõesti 45 minutit linna. Kogu aeg oli punane foorituli ees, pärast foori oli alati bussipeatus, kus ootas alati palju inimesi, et ennast niigi pilgeni täis bussi suruda. Ei olnud kõige meeldivam bussisõit.

Vanalinnas läksime kõigepealt sööma – klassikaline fish and chips. Pärast kehakinnitust kolasime tsitadellil ja vanalinnas. Tegemist on ajaloolise linnaga, siin peeti viimane lahing brittide ja prantslaste vahel 18. sajandi alguses 7-aastase sõja käigus. Tsitadelli taga asuvatel Abrahami väljadel toimus ka Metallica kontsert.

Vanalinn oli imearmas, meenutas Tallinna või Tartu vanalinna. Jalutasime lihtsalt ringi, puhkasime palju parkides ja olime niisama, vahtisime inimesi. Ilm oli endiselt palav, vett kulus palju. Üritasime mõnda Tim Hortonsit leida, et smuutit osta. Kui me ühe lõpuks leidsime, siis selgus, et sealt ei saa smuutit. Metallicale tulnud massid olid üldse puhta vuugi teinud, nii et sealt ei saanud suurt midagi.

Öine kojusõit sujus paremini, buss ei olnud enam nii täis ja saime õiges peatuses maha. Pärast viietunnist und oli pühapäeva hommikul väga raske tõusta, jalad ikka valutsid eelmisets õhtust ja terve päev oli vähesest magamisest tingitud pohmaka tunne. Lasime endale rongijaama minekuks takso tellida ja tõdesime ise ka, et autoga sõidab tõesti ainult viie minutiga kesklinna!

Pühapäev kulges tagasi Torontosse sõites. Kõigepealt rongiga Montreali ja sealt edasi bussiga Torontosse.

Metallica

Põhjus, miks me üldse Quebeci läksime, oli Metallica kontsert.

Terve linn tundus vastavas meeleolus olevat. Kui me sealt eikuskilt oma hosteli poole kõndisime, kuulsime nii mõnegi maja aknast või möödasõitvast autost Metallica laule. Hosteli administraator teadis öelda, et umbes 75 000 (tegelikult oli üle 100 000, nagu hiljem selgus) inimest läheb kontserdile. Tundus põnev, sest meie oleme seni ainult koos 25 000 inimesega  oma lemmikbändi kuulanud.

Ka kesklinnas mängis pea igas söögikohas Metallica, tänavad moodustasid ühtse inimvoolu suunas, kus Metallica esinema pidi. Ja seda juba 6-7 tundi enne kontserdi algust!

Kui me peale söömist linna avastama läskime, nägime suureks üllatuseks meeletut rahvamassi, kes ootas väravate taga sissesaamist: 30-kraadises kuumuses lõõskava päikese all, rohke alkoholiga ja kuus tundi enne kontserdi algust! Mitu tänavat oli kümnete ja kümnete meetrite viisi paksult inimesi täis, kõik vilistasid ja jaurasid, nagu enne kontserte ikka, ning ootasid sissesaamist. Meie nende sekka ei läinud, sest teadime, et saame õhtu jooksul veel küll ja küll seista.

Meie mureks oli see, kas meid fotokaga sisse lastakse. Kirjas oli, et professionaalsete fotokatega sisse ei saa, sulgudes seletus juures, et nende all mõeldakse fotokaid, millel objetiiv ära käib. Kuna aga sõit hostelisse oli pikk ja vaevarikas, siis me tassisime fotokat kaasas. Ma juba valmistusin turvamehele seletama, et kamoon, vaata mis objetiiv (18-135mm) meil on, sellega ei saa ju mitte muhvigi kaugelt ja pimedas pildistada! Kui me kellal seitsme paiku mööda väga-väga-väga prügist teed turvaväravate poole liikusime, saabus tõehetk. Turvamees tegi ikka koti lahti ja leidis sealt meie fotoka ja muidugi ütles siis midagi kurjalt ja hoiatavalt prantsuse keeles. Ilmselt olid need meie lollid näod (sest me ei saanud päriselt ka aru, mis ta ütles), aga sisse ta meid lasi.

Edasi üritasime leida kohta, kus midagigi näha oleks. Olime üpris taga, paarkümmend meetrit tagumisest aiast, aga mäe otsas. Alar nägi paremini, minu vaade olenes sellest, kui pikk inimene mulle parasjagu ette seisis.

Saime veel pea kolm  tundi oodata, enne kui Metallica peale tuli. Lõpuks ometi!

Kontserdi edenedes hakkas see rõõm aga vaibuma, sest need kanada prantslased seisid nagu tukunuiad ja lihtsalt vahtisid. Ma ei oska öelda, kas asi võis olla kogu selles alkoholis ja kanepis, mida ootamise aja jooksul meie umber ohtralt tarvitati, või oli see pikk ootamine või prantslased lihtsalt ei laulagi ingliskeelseid laule kaasa. Igatahes, eestlaste ja põhjamaade inimestega on palju mõnusam heavy metalit kuulata. Kontsert ise oli tegelikult väga lahe!

Pärast arutasime Alariga, et väiksed kontserdid on ikka mõnusamad. Eks meie ootused ajas kõrgele ka kogu Metallica-hullus, mis seda väikelinna haaranud oli, ja kui me lõpuks nägime, et kohalik publikum näitab emotsioone ainult laulu alguses ja lõpus, siis olime pettunud. No muidugi ei saa seda kõigi kohta öelda, eespool elars rahvas rohkem, aga sinna trügimine ei kutsunud eriti.

Ja tuleb vist ikka tõdeda, et ilma Agneseta ei saa Metallica kontsertist täiuslikku elamust!

PS: Ma olen endiselt seda meelt, et üle 1,80 meetri pikkustele inimestele võiks olla eraldi sektor, et nad ei segaks neist lühemate inimeste vaadet. Olgu siis neile näiteks pilet odavam – selle eest, et nad nii tublisti kasvanud on!

PPS: Pildid tulevad lähipäevadel. 

Toronto saared

Laupäeval jõudsime lõpuks ka Toronto saartele. Toronto saared on posu pisikesi saari kohe Ontario järve Toronto-poolsel kaldal, saarte lääneosas asub ka linnasisene lennuväli. 

Saartele saab praamiga, edasi-tagasi pilet maksab 6 dollarit ja 50 senti. Omast arust läksime küll juba varakult välja (kell 10 lahkusime kodust), aga praamijärjekorras seisime ikka tükk aega. Kuna saartel on lõbustuspark lastele ja ilusad liivarannad ning oli laupäev, siis pole midagi imestada, et perekondade viisi, suured jahutuskastid sööki-jooki täis, saartele minnakse. Ka meie olime väikse toidumoona kaasa võtnud ja selleks ajaks, kui me piletisabas seisime, praami ootasime ja lõpuks saartele jõudsime, hakkas kell üks saama ja kõht oli tühi. Enne ringikolamist otsisime vaba muruplatsi ja kinnitasime keha. 

Patareid täis laetud, jalutasime lihtsalt ringi. Alguses läksime lääne poole, seal oli palju paate, kus inimesed sees elavad ja ka muidu paate hoiavad. Paistab, et neid elanikke on seal omajagu, sest eravaldust kuulutavaid silte oli palju. Inimesed grillisid, nokitsesid väikestes peenardes, putitasid oma paate jne. Keset seda paatide merd oli pesumaja, kus sai pesu pesta ja kuivatada (siin sellist asja nagu nööril pesu kuivatamine ei teatagi vist), ning veel üks poeke, kust sai näksimist osta. 

Edasi läksime natuke tagasi ja siis lõuna poole. Möödusime lõbustuspargist ja kõndisime üle mitme silla (mis ühendavadki saari), läbisime purskkaevudega kaunistatud iluaia ja jõudsime lõpuks saarte lõunaossa, kus on liivarannad ja kust saab jalgrattaid ja paate/kanuusid/süstasid rentida. Siit avanes ilus vaade Ontario järvele, kus sinisel veel sibas sadu valgeid purjekaid.

Kõndsimime mööda järve äärt ida poole. Saarte idaosas elavad ka inimesed, aga majades. Majad on väiksed ja armsad, palju on lilli ja rohelust. Siin on ka väike sadam, kust käib praam linna. See praam on väiksem, sest enamus inimesi sõidab suure praamiga saarte keskossa. Alguses plaanisime sealt praami tagasi maismaale võtta, aga paistis, et see praam käib harvem ja lõpuks otsustasime jalutada tagasi suure praami peale. 

Kui me saare keskele sadamasse jõudsime, oli jälle palju inimesi praami ootamas. Otsustasime, et kui järgmine kord saartele tuleme, siis tuleme kohe hommikul vara, et tagasi saaks juba lõuna paiku, kui inimesed alles tulevad saartele. Aga tagasi läheme kindlasti! Isegi see ei morjenda, et mul on jube parmupäevitus ja mõnes kohas päikesepõletus (kuigi ma kasutasin päiksekaitsekreemi SPF 30)!

Mis on ühist 4-aastasel lapsel ja filosoofil?

Vastus: mõlemad küsivad tohutul hulgal miks-küsimusi.

Teistsuguses ühiskonnas elades tekib ka igasuguseid miks-küsimusi, nt: 

* Miks on iga 100 m tee-ehituse peale üks politseinik valvama pandud?

*Miks märtsikuus 0-kraadise ilmaga kanti siin varbavaheplätusid ja nüüd 30-kraadises kuumuses käiakse talvesaabastega?

*Miks peab siin diiselmootoriga autot lausa tikutulega otsima?

*Miks on meie maja ees asuvas Shoppersi poes kaardimakseterminalil kiipkaardi sisestamise kohad teibiga kinni tõmmatud ja kõik peavad kasutama magnetriba?

*Miks ei saa peaaegu ühestki poest osta ühte üksikut pulga- või topsijäätist, vaid peab ostma terve paki pulga- või topsijäätiseid (keskmiselt 10 tk)?

*Ja kui ma leiangi mõnest poest üksiku jäätise, miks see maksab sama palju kui kaheliitrine suur jäätis?

*Miks peaaegu kõik siin elavad rahvused suudavad Lääne kultuuri sulanduda, v.a moslemid, kes paistavad silma just sellega, et nad kannavad oma kultuurile omast riietust? 

*Miks peab Kanada riik suurtel reklaamtahvlitel kuulutama, et tüdrukud on ka inimesed ja et neile on lubatud kooliharidus, töökoht jne?

*Miks sõidab Toronto metroo palju aeglasemalt kui ametivennad Helsingis, Stockholmis, Pariisis või New Yorgis?

*Miks siin on tossud nii populaarsed, et neid kantakse ka ülikonna ja lipsu ning ilusa lillelise kleidiga?

* Miks siin on seljakotid nii populaarsed, et neid kantakse ka ülikonna ja lipsu ning ilusa lillelise kleidiga?

*Miks on poes just siis maailma kõige rohelisemad banaanid, kui mul banaani isu tuleb?

*Miks küsib kaardimakseterminal minult enne miljon küsimust, kui ma PIN-koodi sisestada tohin?

*Miks linnas ringi sõitvad kollased koolibussid on alati tühjad?

*Miks algab kalendrites nädal pühapäevaga?

*Ja lõpetuseks klassikalised küsimused Hando Runneli lasteluuletusest "Miks ja miks": "Miks on taevas tähed, / miks on maa peal rohi, / kuhu ööseks läheb / kange tuulekohin?"

Kanada päev ja Tõnis Mägi kontsert

Reedel, 1. juulil oli Kanada päev, Kanada sai 144 aastaseks. Sellel päeval oleks muidugi tore pealinnas Ottawas olnud olla, aga sinna on ikka päris tükk maad ja rongipiletid olid hirmus kallid. Muidu prints William oli ka 1. juulil värske abikaasaga Ottawas. Kuninglik paar on hetkel Kanadat väisamas, aga Torontosse nad kahjuks ei jõua.

Meie käisime linna peal kolamas ja vaatsime, kuidas kanadalased (need, kes pikaks nädalavahetuseks linna üldse on jäänud) oma riigi sünnipäeva tähistavad. Torontos on palju-palju parke ning enamuses neist toimus kontserte, lastele mõeldud etendusi, grillimisfestivale ja mida kõike veel värskes õhus teha saab. Peeti piknikke nii pere kui sõpradega. Ilm oli päikseline ja kuum.

Meie kõndisime mööda Toronto järve äärt näituste keskuseni, seal oli laada moodi üritus siseruumides ja kontserdilava õues. Vaatamiseks oli erinevaid uhkeid autosid, mõnega sai isegi proovisõitu teha. Lisaks oli veel mingi rattavõistlus, mille tõttu osa tänavaid oli kinni ja liiklemine oli raskendatud.

Edasi jalutasime Trinity Belwoodsi parki, seal esines parasjagu üks seltskond (ma pakuks et Ladina-Ameerikast), kes lauldes ja tantsides oma kultuuri tutvustas. Pargis oli palju rahvast, nii noori kui vanu, purjus kui kaineid. Mõnel neist oli oma kitarr kaasas ja väikses seltskonnas tehti omaette etteasteid.

Järgmisena suundusime Queen’s Parki, mis asub Ontario parlamendihoone ümber. Olin kuulnud, et seal on igal aastal palju esinejaid ja huvitav kava. Kui sinna jõudsime, esines parajasti trummideansambel, samuti mingi rahvusgrupi esindajad. Mulle tundub, et Kanada päev on nii riigi sünnipäev kui ka siin elevate väga erinevate rahvuste päev. Igatahes, lastenurgas oli just esinemise lõpetanud sookoll Shrek ja kuulutati välja, et soovijad saavad kohe-kohe pilti ka teha. Meie ei hakanud elevil laste sekka trügima, vaid jalutasime edasi Dundas Square’ile. Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem inimesi tänavatel oli. Kui kohale jõudsime, oli seal meie jaoks liiga palju rahvast. Olime niigi juba ligi viis tundi ringi kolanud, seega otsustasime ära koju minna.

Õhtul käisime veel katusel ilutulestikku vaatamas. Värvilisi tulesid igas suunas sähvis juba poole kümnest alates, enamus neist siiski liiga kaugel, et head pilti saada (otseloomulikult läksime me katusele täisvarustuses). Katusel oli päris palju huvilisi, mõned neist lausa kanadateemalisis pidurõivais. Ikkagi sünnipäev ju!

Laupäeva päeval ei teinud me suurt midagi, valmistusime õhtuks. Nimelt õnnestus meil auto laenata ja plaanisime sõita Seedriorule. Seedrioru on eestlaste suvituskoht, umbes 150 km Torontost eemal. Põhjus, miks me just sinna kibelesime, oli Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert. Ürituse koondnimetus oli Suvihari 2011 ja kokku kestis see kolm päeva.

Meie jaoks oli põnev linnast välja saada. Paraku on seda asustust ikka nii palju, et maa moodi asi hakkas päris hilja pihta. Siis olid tee ääres suured põllud, enamasti maisiga. Enne kohalejõudmist nägime veel amishiperet hobuvankriga liikumas. 

Kohale jõudes tervitas meid pisut joobunud olekus piletimüüjate seltskond, kes pakkusid meile kohe õpilaste pileteid. Ei hakanud vaidlema, võtsime lahkesti vastu. Edasi minnes ja autole kohta otsides nägime kahel pool teed autosid ja telklaid. Kuna tegemist oli kolmepäevase üritusega, siis inimesed olid päikse käes ära põlenud ja mõned päris joogised. Selline tüüpiline jaanipäevaläbu.

Kolasime omal käel ringi ja uurisime, kus Tõnis Mägi esinema hakkab. Ilm oli pilves, aga kohutavalt palav ja lämbe. See vist oligi see, millega meid kevadest peale hirmutatud on – oodake, kuni te Toronto suve näete! Palav oli tõesti ja higi voolas. Peamaja taga oli basseini moodi tiik ka, aga minu jaoks oli see liiga külma veega. Alar käis ikka tiiru vees ära. Siis nägime paari tuttavat ja läksime ühe eestvõtmisel jõge uudistama. Tee viis läbi seedrimetsa, mis oli nagu suurtest elupuudest koosnev mets, puude all oli pruun maa, rohelist väga polnud. Julgemad käisid jalgupidi jões ka, mina läksin vette selle peale, et Alar kutsus vähke vaatama. Küll neid oli palju, muudkui toksisid vastu jalgu! Ma natuke kartsin ka ja läksin ära veest välja. Alar üritas mõnda aega neid veel püüda, aga ei saanud ühelegi pihta.

Siis oligi juba kontserdiaeg. Minu väikseks pettumuseks oli kontsert siseruumides ja kui aus olla, siis see tuba jäigi pisu kitsaks Tõnis Mägi võimas hääle jaoks. Hiljem selgus muidugi, et siseruumid oli hea valik, sest kontserdi teises pooles algas suur äikesetorm. Kontsert ise oli vapustav. Kärt Johanson laulis Tõnis Mägi laulude vahele rahvaluulelisi palasid ja mõne laulu esitasid nad koos. Kuna ilma tõttu oli õueminek raskendatud, siis tehti mitu lisapala. Väga õdus olemine. Mulle meeldisid eriti kaks laulu – Tõnis Mägi versioon “Turn the page’ist” ja vist üpris uus laul “Tuul ja roos”.

Kava järgi pidanud õhtu edasi minema lõkke ja tantsuansambliga, aga vihma muudkui kallas. Inimestelt jäi kõrvu, kuidas paljud telgid olid vett täis ja vahepeal suisa tuulega mööda välja ringi lennanud. Sättisime ennast ära minema, viimaste uudiste kohaselt pidi tantsubänd sees esinema. Hiljem jäi küll vihm vähemaks, aga kas ta täitsa ära lõppes ja kas lõket ka ikka tehti, seda ei tea.

Auto poole liikudes nägime lõkkeplatsil suurt telki ja otsustasime sinna alla välku püüdma minna. Ikka fotoga muidugi. Välku sähvis palju, aga raske oli pihta saada. Kuna vihma ka sadas ja me olime telkkatuse all, siis selle ääred jäid vahepeal segama.

Muuhulgas tuli meile seltsiks üks joogine eestlane, kellega sai veidi juttu aetud. Ikka et kust me pärit oleme, mis me siin Kanadas teeme ja kuna me ära läheme. Millegipärast on alati nii, et kui me ütleme, et lähme augusti lõpus Eestisse tagasi, siis väidavad kõik väga enesekindlalt, et küll te tagasi tulete, uskuge mind. Iga kord, kui keegi nii ütleb, on sellel mõru alatoon, nagu mõeldakse Eestist kui koledast kohast, kus keegi elada ei taha. Mina küll tahan, sest Euroopa ja Eesti on ikka palju kodusemad, kui suur ja laristav Põhja-Ameerika. Eks ole meil kodus ka valukohti ja arenemisruumi, aga teisest küljest on seda siin isegi kohati rohkem, kui Eestis. Siinsed suured riigid on saanud järjepidevalt areneda, meie oleme aga teinud 20 aastaga nii palju, et oleme neile järele jõudnud ja kohati isegi ette läinud (no halloo, kiibiga pangakaarte vaadatakse siin poes kui imeasja!). Lohutan ennast sellega, et ilmselt pole need inimesed, kes arvavad, et Eesti on hullem kui kolkaküla, vähemalt kümme aastat Eestis käinud ja nende mälus on pilt mannetutest 90ndatest.

Jõudsime koju südaöö paiku ja tõdesime mõlemad, et oli hea otsus Seedriorgu sõita.

Täna, pühapäeval ei ole me eriti midagi teinud. Juba teist nädalat järjest plaanime Toronto saartele minna. Eelmisel pühapäeval oli liiga hall ilm, täna on jällegi kohutavalt palav. Šampuse isu on…mul on külmkapis üks Martini Asti, ehk lähme hiljem katusele külma jooki nautima.

Ahjaa…uudist on veel nii palju, et me otsustasime pärast pikka kaalumist erinevatel põhjustel augustikuise reisi ära jätta. Selle asemel vaatame rohkem, mis siin lähedal vaadata on.

Järgmise korrani!